Segane. Segane ja veel segasem

Nüüd on mul tõesti alust väita et mu elu on kõike muud kui plaanipärane. Niipea kui saan endale midagi selgeks mõelda, tuleb miski mis kõik laiali lööb. Seega peaksin asjade otsustamiseks kõik kohe ära tegema.
Lihtsaimad näited- otsustasin tänu suurele ja närvisöövale valimiskampaaniale valima mitte minna. Praeguseks on mu hääl antud ja seda ma muuta ei kavatse, selle kindlustuseks olen 6. kodust eemal.
Otsustasin tööle minna ja sain hulga takistusi, mille tulemusena lähen homme alles asju ajama. Sain ülemusega asjad räägitud ning siis juhuslikult kohtudes selgus, et ta ei ole enam tööl ning ei tea, kus ja millal ma olema pean. Lähengi siis homme selgust saama.

Laiemas plaanis ärritab mind kaaskodanike suhtumine. Ükskõik millesse. Alustades aktuaalsest valimisteemast- kõik on julged virisema ja vinguma, aga kui hääletamise aeg käes on siis on esimene vastus et neid ei huvita ja ükskõik. Tore suhtumine. Enamvähem sama, mis annaks ühele inimesele võimaluse oma elu korralikult muuta ja tema ütleks, et vahet ei ole, nagunii läheks kõik valesti ja ta oleks tagasi alguses.
Teise koha pealt ärritas mind lugupeetud politsei… Kui naabritel on kodusõda, ollakse kohe kohal ja mees viiakse minema. Seda teemat ma ei kommenteeri sest ei seisnud ise kõrval, peeaegu oleksin isegi politsei kutsunud, sest naine sõimas trepikojas ja ei lasknud mu pojal rahulikult magada.
Järgmine kord tuli mehele mingi alkoholijoobes lõhkise ninaga totu külla, kes vaatamata mu viisakatele palvetele vähekene vaiksemalt rääkis, jätkas. Peale seda kui elukaaslane nendega vestlemas käis, hakkas ta korteri ust lõhkuma. Naabrimees peksti vastu korteri ust kui ta julges arvamust avaldada et peaks ehk sisse minema ja naabreid mitte ärritama. Politseisse helistades sain vastuse, et kui ma pole nõus avaldust kirjutama, nemad midagi teha ei saa. Kannataja polnud ei mina, ega mu perekond sisulises mõttes mingil määral ehk korteri uks, aga vaevalt selline avaldus mõeldav oleks. Parimal juhul lõpetaksin kuskil kontrollis. Üritasin olukorda selgitada ning ainuke abi mis pakuti oli võimalus minna ise asja lahendama.

Mehe naine lennutati trepist alla – siinkandis käib see vist suure armastuse juurde. Naabrimees, kes vahele läks, sai samamoodi rusikaid tunda ja kui lubasin kohalikud politseinikud kutsuda, oleksin peaaegu ka ise litaka kirja saanud. Kujutan juba ette et oleksin selles ka ise süüdi olnud. Las laps karjub, peaasi et ennast ei ohusta, ehk siis las mees teeb, mis mees tahab. Seekord jäi peale kaine mõistus ja kisakõri õnnestus majast välja saada ilma et keegi viga oleks saanud.

Lisaks suutsin kogeda midagi, mida ma siiani uskunud poleks. Nimelt soovisin tõukoera kutsikat, kahjuks sellist keda kodumaal raske leida, just paberitega kutsikat, et kõiges kindel olla. Kasvatajale kirjutades olid asjad juba peaaegu kokku lepitud ning peale seda kui avalikustasin linna, kus elan, sain konkreetse vastuse, et selle koera jaoks pole mu kodulinn piisavalt ilus. Sinna nahka see kutsikas siis seekord läkski.
Samas väitis too kasvataja, et pole olemas sellest koerast nn mini-versiooni ega värvusest tingitud nimesid. Millegipärast on Ameerika, Inglismaa ja veel mõnede riikide kasvatajad teist meelt.  Praegu olengi kahevahel, kas võtta peresõber kodulähedalt või nö tõu musternäidis kuskilt kaugemalt. Naljakas oli minu jaoks see et isegi Ameerika kasvataja suhtlus oli sõbralikum ja soojem kui siinse “tõuaretaja”, võttis mu kontaktandmed ning lubas et kui tal siiapoole asja on ja jätkuvalt sõpra otsin, saab ehk tema aidata.

Täpselt sama segaselt ma ka lõpetan, sest peas on miljon mõtet seoses edasise eluga ja päevavalgust ei kannata neist veel ükski..

I could really use a wish right now

Head uut aastat kõikidele, kes mu lehel vahel peatuvad !
Lõpuks jõudsin otsusele, mis minusse rahu tagasi tõi. Mitte veel ei hakka ma loobuma, ega oma elu kardinaalselt muutma. Lugesin ühte selleks aastaks mõeldud horoskoopi ja otsustasin, et see peab õige olema. Teisi ma vist näha ei tahagi. See oli esimene ja ühtlasi positiivne. Võrdlemisi hea siiski. Samuti kattus see mu esialgse plaaniga see kuu tööle naasta ja esialgu loobuda uue koha otsimisest.

Tegin täna oma elus suurpuhastuse, ning hetkel tundub et see parandas enesetunnet veelgi. Homme samal ajal peaksin olema teel linna ja loodan, et seal läheb kõik ootuspäraselt. Ma ei saa öelda, et hästi, sest sellise käigu eesmärk polnud algusest peale miski, mida heaks võiks pidada. Antud olukorras, antud hetkel, tundus see lihtsalt parim lahendus. Kõik muu selgub juba homme, mis ja kuidas edasi saab.

Ei hakka kedagi tülitama oma kirjaga, et see kõik endast välja saada, sellepärast siia lisangi. Jutt on segane. Peabki olema, sest detaile polegi alati vaja ning olen kindel et saaksin negatiivset vastukaja ning seda ei ole vaja. Nagunii olen juba piisavalt palju lugenud ja näinud, kui julmad võivad kaaskodanikud vahel olla, kui nad millestki aru ei suuda saada. Alati tuleks olla salliv teiste suhtes. Igal inimesel on oma elu, omad tõekspidamised ja uskumused, aga see ei tähenda minu arvates, et teisi sopaga peaks loopima hakkama. Igaüks elab oma elu ja just nii nagu ta seda oskab. Teiste vigadest ei saa alati õppida, sest kunagi ei või teada, kas miski millest keelduti või eemale hoiti, oleks ikka halb olnud, ning jälle jääb üks: “mis oleks saanud, kui…” neid oletusi ei ole vaja. Tuleb alati leida enda jaoks sobivaim lahendus igas olukorras. Otsida häid ja halbu külgi, vaadata kumbasid on rohkem ja selle alusel edasi liikuda. Vähemalt mina teen seda ja siiani ei kahetse otseselt midagi. Süütunne võib olla mitmes asjas, ent kui midagi muudaksin, siis muutuks ka olevik ja praegu ma seda ei sooviks. Olen oma eluga rahul.

Eks maikuus selgub, kuidas läheb elu edasi ja mis saab. Kuigi olen optimistlik ning tuleb nagunii, mis peab.

Seekord siis sedasi

Midagi on valesti.
Mind kummitavad sajad küsimused, millele peaks ideaalis lähiajal positiivsed vastused saama. Natuke nukraks teeb see, et algav aasta juba esimestel päevadel toob kaasa üsna palju paikapanevat informatsiooni ning muudab tulevikku.

Lähipäevade esmaülesanne on kodu muuta selliseks nagu alati unistanud ja soovinud olen. Mööbel ja muu jääb sisuliselt samaks, aga hingerahu peaks tagasi saama..

Ei teagi, mida siia kirjutada. Loodan, et ühel päeval saan tasuda inimestele, kes mind on aidanud ning olemas olnud. Samuti loodan, et saan maailma parandamisele kaasa aidata ning et inimesed ükskord õpivad mõistma oma lähedaste väärtust. Paraku on minu jaoks jäänud mulje, et kõik mida öelda tahaks, on piisavalt selge, siis kui oleme neist ilma jäänud.

Häid pühi ning meeleolukat aastavahetust !

Lihtsalt elust enesest

Võib öelda et äärmuslik nädalavahetus on seljataga. Kannatus pandi proovile, samuti mõistvus ning kuulamisoskus ja taaskord said ka oma tõekspidamised korralikult läbi raputatud.

Ei teagi, mida siia kirjutama peaks. Sain tagasi oma lootuse, usu ja hingerahu. Tegelikult selgub täna, kui kiiresti asjad paranevad. Elu võiks olla ideaalne.

Ma vaid palun…

Järjekindlus viib sihile.

Millest selline pealkiri ? See lihtsalt ütleb rohkem kui vaid ühe lause, see ütleb kõik, mis mu peas praegu on.
Elu võib ehk ebaõiglane olla, aga see ei heiduta mind praegu. Jõudu ja positiivsust annab soov midagi muuta ning tean et saan hakkama.

Mõtlemises olen jah, nagu kala vees, võib jääda mulje et muud ma ei teegi. Kes teab, on see tõsi või illusioon. Sundisin ennast natuke tagant ning keelasin nõrkushetkedel kontrollimast, kas mulle räägitu on tõde või vale. Paaril korral sain väga napilt endast võitu, ent peale seda kadus soov edaspidi vähemalt elukaaslast kontrollida. Jõudsin selgusele, mida minu jaoks tähendab küsimus, kumb on tähtsam- tõde või armastus, ning valisin viimase.  Ei aita ei nutt ega naer, tuleb leppida et inimesed on erinevad, ning paljud hakkavad ummikseisus kasutama väikseid hädavalesid, ent hirmus, et keegi solvuda võuib tõe moonutamise pärast jäädakse endale kindlaks kuni lõpuni. Milleks siis sundida inimest tunnistama et ta on mingil hetkel pidanud paremaks esitada enda silmis parem versioon kui see sisuliselt midagi ei muudaks ? Niisiis leidsin oma sisemise rahu.

Mul on ükskõik, mida minust praegu arvatakse, aga elu muutus ilusamaks. Siin ei ole mitte mingit alkoholi ega uimastava toimega aineid mängus, leidsin ühe vana kaustiku, kuhu olin kogunud mingil hetkel ammu-ammu, igasuguseid mõtteteri ning ütlusi mis pidanuks mind õigele teele suunama. See õnnestus. Sain tagasi midagi, mida kartsin kaduvat. Nüüd võin tõesti kinnitada, endale valetamata, et ma olen peaaegu üks kõige õnnelikumatest inimestest. Miks just peaaegu ? Sest ideaalsest õnnest on veel midagi puudu, tegelikult üsna palju, ent ma tean, et pingutades ja vaeva nähes saan need kõik vajalikud asjad tehtud ning takistused ületatud. Arvatavasti leian ka siis asju mis võiks paremini olla, aga see muudab kogu seisu veel positiivsemaks- on soov ja eesmärk, mida muud tahta ?

Asja kallale asudes leidsin üles selle kiiksuga koduperenaise, kes peaks igas naises olemas olema (mitte meeleheitel vaid kiiksuga, sest igal inimesel pidi olema väike oma kiiks, mis see siis ka poleks). Ühtlasi leidsime mehega üles tõelise armastuse. See oli kogu aeg olemas, aga vahepeal üritasime seda nii meeleheitlikult leida, et lihtsalt ei näinug omaenda nina ette. Tundub et elu ei saakski parem olla. Uinuda kaisus, ärgates näha ta armsat nägu, teada et millal iganes ma ka ei sooviks, võin ma teda kallistada ja öelda et ta on kallis või tänada teda selle eest et ta mul olemas on. Temagi on muutunud kuidagi rõõmsamaks ja hoolivamaks. Keda siis peaks huvitama need pisivead ? Mind igatahes mitte.

Meie korrusele kolis uus perekond, kuhu kuulub ka huvitav koer- labrador, kellel on komme põgeneda igal võimalusel. Tundub igati andestatav, ent tal kaasnevad sellega agressiivsushood. Nii ma neid uusi naabreid tegelikult kohtasingi, läksin öösel prügi välja viima ning tagasi tulles oli maja ees koer. Ta vaatas mulle eemalt otsa ning liputas saba, hakkasin taskust võtmeid võtma ja enne kui reageerida suutsin tuli ta urisedes ja hammustas põlvest. Sain kiiresti trepikotta ja ukse kinni tõmmatud. Ülemine naabrimees oli kuulnud meie rüselust ning tuli alla asja uurima. Lõpuks olime kolmekesi koridoris: mina, tema ja mu elukaaslane ning siis tutvustatigi meid meie uue naabriga. Igati vahva vene keelt kõnelev meesterahvas koos oma naise ja koeraga, naist mul näha ei õnnestunud ja ega soovinudki, sest juhtunu ehmatas päris kõvasti. Igatahes vaatamata komejandile mis eelnes, oli lõpus kõik hea ning ma lubasin et ei pea viha, sest polnudki midagi.
Tagantjärgi leidsin koerale isegi õigustusi. Esiteks oli ta võõras kohas, ning kuna enne oli elanud suvilas, siis ehk pidas kogu trepikoda oma territooriumiks ning mind sissetungijaks, teiseks oli asjaolu et mu toavõtmed olid jope rinnataskus, ning kui keegi oli tema vastu kunagi kätt tõstnud võis samuti arvata et ma üritan teda rünnata. Iialgi ei või teada, mis tema peas toimus, vaatamata tõsiasjale et ma teda natuke nüüd ehk pelgan, ei usu ma et peremees selles süüdi peaks olema.

Nüüd aga teise teema juurde. Mõistan et tulemas on jõulud ja puha… Tegelikult üks teine päev veel enne, mis peaks oluline olema… Kui sa seda loed, siis palun anna mulle andeks, aga ma ei saa teha nägu et midagi pole olnud. Lihtsalt ei suuda. Tõsiselt üritasin end sundida aga seekord ma hakkama ei saa. Kui kirjutasid, et ehk saavad meie suhted samasugusteks, siis ei saa need iial sellised olema. Ütlesid kord, et abielu on nagu kristallvaas- ilus ja tugev ning paljude tahkudega ja kui see maha kukub siis nii kergesti ei purune, vaid tekivad mõrad. Ent kui see kord puruneb, siis nii lihtsalt seda enam ei paranda, tegelikult on see pea võimatu. Meie puhul on tegemist peaaegu perekonnasidemega, mida ei tohiks iial miski kahjustada, ent siiski on teisiti läinud. Tean, et olen palju vigu teinud ja ma ei teagi praegu kas mind häirib miski sinu juures või mu enda tegude, ent kõigel pidi olema põhjus. Nii et las see olla. Minu jaoks tõi see välja palju negatiivset minevikust ning lisaks see mida mu elukaaslasele ütlesid/kirjutasid. Võin olla põikpea, aga siinkohal oligi lõplik piir. Anna andeks, aga ma ei saa teha nägu et midagi pole olnud. Ma ei taha enam üritada. Iga kord olen mingil hetkel kahetsema pidanud. Loodan, et sinagi õpid oma vigadest ja suudad oma poegadele olla hea lapsevanem, ning välistad need vead, mis sisuliselt viisid selleni, et tütart sul enam ei ole. See pole ühepoolne otsus.

Mul on siiralt kahju, et meievahelised suhted on muutunud puhasteks formaalsusteks kuskil paberitel ja et meid ei seo miski peale peresidemete ning mineviku. Usu, ma mõtlesin pikalt enne kui sellisele järeldusele jõudsin. Mul ei oleks sulle enam nagunii midagi pakkuda. Ent kui pidin hunt olema, siis… Võtame näitena koera, sest ma ei tea metsikuid loomi, kes endaga nii käituda laseks.
Omanik küll saab koera valida, mida vanemad teha ei saa laste puhul, ent midagi paremat ei tule mul pähe.
Peremees kolib ära, jättes koera maha. Koer jookseb talle järele, saba jalgevahel, sest ei suuda üksinda hakkama saada. Omanik võtab looma enda juurde. Hoiab teda nagu oskab, ning siis müüb maha. Koer arvab et see oli kogemata ning jookseb tagasi. Peremees kahetseb ning poputab lemmikut uuesti. Soodsal võimalusel müüb looma uuesti maha.
Kord katkeb ka parima sõbra kannatus, olles aru saanud, et temast ei hoolitudki. Kuskil oli keegi, kes ei pidanud, ent siiski hoidis teda. Keegi, kelle koer hülgas joostes karjajuhi järele.. Ent kes alati oli valmis looma toetama ja aitama nii kuidas oskab.

Ütleme siis nii, et ma valisin oma poole. Usu, kahetsen paljut, ent ma ei tea kas mõistad mida mina selle all mõtled. Loomulikult oli häid aegu ja ilusaid mälestusi, ent palun, nende mälestuste nimel, ole aus ka enda vastu ja tunnista, et võin olla noor ja loll, ent siinkohal on minu jutus ja vigases loogikas iva sees.

Leidsin ka võimaluse, peale selle siin, sulle oma otsusest ja mõtetest teada anda. Palun juba ette vabandust, aga teisiti ma ei oska ja ümber ka ei mõtle. Aitäh, et olemas olid kui sind vajasin.

Igal asjal on kaks tahku

Igasugu mudru on vahepeal palju olnud. Isegi minu kohta palju.
Üritan oma peas selgusele saada, kas peaksin Teie kirjale vastama või mitte.. Miks ma teietan ? Ei, see ei ole kirjaviga ning jah, ma mõtlen just Teid, sest muud moodi ei oskaks kuidagi pöörduda. Öelda sina inimesele, kes oli kunagi isa, ent kes seda enam ei soovi, austan teiste soove ja olen vahepeal muutunud, sinatada ei saaks, sest olete minust vanem ning võõras…. Seda Teie ju soovisite ? Luban, mõtlen natuke kuidas ja mida kirjutada ning siis teen seda. Seniks peate kannatama..

Saja erineva juhtumi puhul ilmus mu lähedusse taas petmise teema ja seekord vähe mõtlemapanevamalt, see tähendab siis seda, et mind ei ole petetud ega ole keegi mulle seda ka väitnud. Rääkisin ühe elukaaslase sõbraga, kes ei suutnud samuti aru saada, mis asi on petmine ning teda see enam ei huvitanud. Seks ? Võiks ju, ent seks tunneneteta on mõne jaoks vaheldus.. Kaisus magamine ? Just, see sama ehk sõbralik tegevus, ent kui oled valel ajal vales kohas ja leiad oma kallima teise kaisust, siis kas hetkel huvitab rohkem see, kas nad tegid midagi, on nad riides, või jääb emotsioon samaks vaatamata kõigele ? Tema reageeris emotsiooni ajel ning asja ajas hullemaks see et mitte midagi ei selgitatud ja mindigi lahku.

Teisel juhul oli mees algul truu (nagu enamik inimesi, ma usun), ent siis hakkas naine teda nalja pärast norima, et no lähed jälle naistesse jah, ja nii edasi… Lõpp-tulemus oli see, et mees läkski naistesse, elukaaslane saatis ta taas rahuliku norimisega teele, ning teisele poolele jäi mulje et kaasa teab, ning lepib olukorraga.. Kui tuli selgituste ja lahkumise aeg, mõistsid mõlemad loomulikult kuidas asjad tegelikult olid.

Langetasin otsuse. Ma lülitan oma ego taas välja. Ei taha teada, kus ta on, nii kaua kui suudab mulle ausalt öelda millal tuleb. Usun, et saan sellega hakkama. Ei taha uskuda, et maailma halvim inimene sellepärast olen ja kui ka sedasi jäävad tülid samadeks, siis on midagi mäda.

Ent viimasel ajal on asjad paremuse poole liikunud. Olen veel paar otsust vastu võtnud ja neid ei suuda miski muuta. Annan oma parima ja eks näis, mis saab. Kuniks on mul selline soov ja tahe, siis usun et saan hakkama.

Take that, *** ! Ma ei taha ja ei viitsi sinuga vaielda. Ma ei taha kuulda su õigustusi sellele, mida valesti olen teinud ning et soovid mind vaid aidata. Mind ei huvita- fakt on see, et oled kõiges sama palju süüdi kui temagi. Ehk isegi rohkem ? Ent ma ei jäta oma meest. Jah, ma usun ka temasse ja loodan. Tulevik näitab, kummal meist on õigus.

Ma vaid..

Oi ma tahan palju asju. Sellele olengi mõelnud.
Tead, päris ausalt, ma tahaks isa. Sellist isa, kes oleks uhkusega vanaisa, sellist isa, kes käiks külas, sellist isa, et kui on raske, siis teaksin et võin tema poole pöörduda, iseasi kas ma seda ka teeksin. Ent tead, mis on kurb ? Kurb on see, et sina müüsid mu maha. Panid mulle, ning mis kõige kurvem, ka lapselapsele hinnasildi külge, ning vahetasid rahaks. Sain aru su vaikimisest, et mul ei ole isa. Sain aru ja usu, ma ei tahagi sind enam. Ma ei taha oma ellu inimesi, kes võimaluse saabudes mulle ja mu ja mu pojale hinnasildi külge mõtleks ja maha müüks. Saad aru ? EI TAHA ! Ma ei tahagi sinust enam midagi teada. Sülitasid mu mehele, sülitasid minule ja mu valikutele. Ent tead mis ? Tean jah, sa saad tigedaks, ja haud mulle kättemaksu, kui seda loed, ent mul on ükskõik. Ükskõik, sinust. Ma ei tahagi isa. Kui isa on keegi sinusugune. Meenutasime elukaaslasega jõule ja mis mulle meenus ?

Mulle meenus verivorstilõhn, mida ma jälestasin. Ahjukartulid, päris õiged ahjukartulid, kapsas, mulle meenus kuuselõhn (tead, mis see on, see on see kui päris ehtne kuusk lõhnab..), kuuse ehtimine, mulle meenus see jõulutunne.. Tead, mis haiget tegi ? Kui sind üldse huvitab siis see, et… Mu jõulud olid SEAL, seal, kus oli mu maailma armsaim vanaisa- inimene, kellest tunnen siiani puudust, seal, kus oli mu kass, seal kus oli pisike koer, seal, kus oli kõik. Mulle meenus ka jõulukingitus sõbrale… Mille ostsin ja pakkisin ning suurest hirmust põõsasse viskasin. Miks hirmust ? Sest ei ole viisakas omada nooremat sõpra. Ei ole viisakas.. Sinu arvates.

Sinu silmad ei loe seda sissekannet enam iial, ent… Ma tunnen sinust puudust, mu sõber… Sa olid parim ja sind ei asenda keegi. Olgugi, et olid mu elus vaheaegadel ajal mil koolis olin, sa jätsid mu ellu jälje ning oled mu südames alati. Ma ei tea, mida tunnevad su lähedased praegu ja ma ei tahagi teada. Tean, et su lahkumisega on mul siiani raske leppida. Osa minust lihtsalt ei suuda sellega vist kunagi leppida. Ükskõik, kus sa ka poleks, tea, et sind ei saa mitte keegi asendada ja ma mõtlen su peale. Kallis olid, sõbrake…

Ent mitte ainult isast ja leinast ma ei mõelnud. Sain uskumatu kogemuse kala püüdes. Negatiivse loomulikult. Kui poiss oli rahulik ja ilm soosis püüki, suutis haug mu landi siiski välja sülitada. Täna on puhkepäev ent homme võtan kätte ja proovin elussöödaga see viga parandada. Kala, kes on nii jultunud, et mu landile ja isegi trossile jäljed jätab, ning kõigele vaatamata sündmuskohalt lahkub on kriminaal, minu silmis.

Mis Sinusse puutub, siis… Mulle on selgeks saanud, et ma tahan olla maailma parim Sinu jaoks. Mitte miski, ega keegi, ei suudaks mulle Sind asendada. Sa oled parim. Kui Sinus kahtlen ning õiendanud olen, siis ausalt, ainult armastusest. Mitte keegi, mitte kunagi, mitte kuskil, ei ole mulle nii palju tähendanud, kui Sina. Sina oled mulle palju õpetanud ja ma tean, et Sind ei taha ma iialgi kaotada. Sa oled ausalt maailma parim. Las kõik jääda nii, igaveseks.. Armastan Sind (KL)

Üdini positiivne

Tundub, et positiivsus tasus ennast ära.
Sain oma postituse lisatud, kui messeris hakkas vestlema üks kaua kadunud sõber. Üks eriline inimene minu jaoks. Ükskõik, milline ei oleks tuju, suudab tema alati mu naerma ajada. Kunagi keskkooli ajal kui mõlemal rasked ajad olid, vestlesime pool ööd ja lõpptulemusena olid mõlemal kõhulihased naermisest valusad. Üdini positiivne inimene.

Peale seda kui ta netist ära läks, otsutasin siis oma kaalu kontrollida, kuna Jõmm sellega enne mängis. Enam parem tulemus poleks saanud ollagi. Jõudsin eesmärgi paika panna (naljakas teha seda, kui oma kaalugi ei tea), tagasi 60 kiloni jõuda. Nüüd avastasin, et selleks peaksin juurde võtma ja seda ma teha ei kavatse.

Elu on hetkel lill ja mitte miski ei suuda mu tuju rikkuda. Isegi kuri Sonja on muutunud leplikumaks. Vusiseb küll veel natuke, aga rahuneb kiiresti maha ning on aktiivsem. Seega hirm et tema kohanemisele kulub kaks nädalat täis ohtu hammustada saada (jah, ma tõesti kartsin seda kassi), on asjatu, sest ta on ühe päevaga eriti kõvasti edasi arenenud.

Mõista-mõista, mehed vs naised…

Ei osanud pealkirjaks muud panna lihtsalt. Kas võtsin kutsika ? Vastus on ei. Sain kogemuse juurde: kui pakkumine on ahvatlev ja koer väidetavalt sõbra oma, siis tuleb ikkagi kuulutuse pannud isikule kirjutada ja vanematest pilte küsida. See rõõm, mis mind valdas, kui sain teada, et minu jaoks ei maksaks see koer midagi, kadus hetkel, mil ta ema nägin… Inimesed, palun, ärge tehke rõvedusi ! See tähendas pigem, et kui olnuks foto kutsikate emast, hetkel mil ta olnuks puhas ja harjatud, oleks pilt ehk palju parem olnud, aga see oli õudus.

Kaks tõsisemat kodusõda on ka üle elatud. Mõlemad reageerisime üle. Mõlemad oleme arvamusel, et ta sõbrannata poleks need asjad nii hulluks läinud. Teine kodusõda oli pigem rohkem arusaamatus, ning põhjus miks nii kergesti ärritusin oli taas ta sõbrannas. Miks ma siis vaese neiu kallal “närvitsesin” ? Esimesest kodusõjast ma lähemalt rääkida ei tahaks. Sada asja langes kokku, tema oli tige ja solvunud ning ütles mulle midagi, mis tõsiselt haiget tegi- isegi nii kõvasti et tal jäädavalt lahkuda palusin. Samal päeval tuli ta koju tagasi. Ühesõnaga läks õnneks. Sealt edasi aga.. Ta sõbranna otsis oma elukaaslasele pärslast. Osta.ee-s oli üks emane, mitte just kõige noorem, aga ta nii väga palus, et pakkumise teeksin, ütles ka maksimumhinna. “Juhtus”, aga nii et hasardis mina, sain hakkama veaga.. Nimelt ületasin tema poolt öeldud maksimumsummat 10.- mõeldes, et saan selle talle ju anda ja probleeme ei tule. Oleks see vaid nii olnud. Siis hakkas trall pihta. Tänu sellele et ta meid minu elukaaslasega peaaegu lahku ajas, ei tahtnud Musi talle lubatud laenu teha. Neiu ise jäi lootma imele vist. Siis, kaks päeva enne kokkulepitud minekut, ütles tema, et rääkis oma elukaaslasega ja too ei taha nii vana pärslast. Eelistab kassipoega. Tore. Sest kõik oli kokku lepitud, kus ja millal kassi kätte saab jne. Selline asi ajas minu tigedaks: tahan-ei taha. Kurjam, ei imesta, et mehed naistest aru ei saa, mina temast ka aru ei saanud, mis siis et mõlemad oleme naissoost.

Igatahes päev enne sõitu helistas ta mulle uuesti ja tahtis teada, mis kell sõit on, mis kell tagasi olen jne. Tema kujutas oma peas ette, et mina lähen linna, toon kassi koju, siis helistan talle, tema tuleb ja võtab kassi, viib oma elukaaslase juurde- katsetab kas meeldib jne ja kui ei sobi, siis toob tagasi. Nagu see veel kõik oleks olnud. Neiul oli imeline teooria, et kui ta elukaaslane ei taha, siis vahetaksime ehk kassid ära. Ütlesin talle et see jääb küll ära, sest meie kass on ikka meie oma (poisiga nii kokku kasvanud juba, et neid ei suudaks keegi lahutada vist) ja elusloomadega nii ei saa. Selle peale ta solvus ja esmaspäeval, kui elukaaslane oli kassi koju toonud, hakkas neiu jälle turtsuma, kuuldes et me ei anna seda kassi talle. Miks me siis nii tegime ? Talvel tuli trepikojast korterisse punane kass, kes oli kirpe täis ning keeldus lahkumast. Selgus see, et too nälginud kõuts oli sama neiu oma, enne kui tal “üle viskas” nii et kass tänavale lendas. Tunnen ennast süüdi.. Nii sellepärast et siin on nüüd kaks kassi kui ka sellepärast, et aastatepikkune sõprus elukaaslase ja tolle neiu vahel läbi on. Lohutav oli kuulda kinnitusi, et ta ei süüdista mind milleski, sest väidetavalt ei teinud ma midagi valesti. Sama olid ka teised palunud mulle öelda, kes asjast teadlikud olid või on.

Tolle neiuga, kes meie perega nüüd liitus on ka tõsiseid probleeme. Ma ei ole enne näinud kassi, kes suudaks terve päeva uriseda, susiseda ja tigetseda. Kuna ta mu hallikirjule sõbrale selga kargas, pidin kassid lahutama ning emanda lõuad käisid päris korralikult laiali. Käel pole vist kohta, kuhu ta hambad jälge poleks jätnud. Ent sellele vaatamata ei loobu ma veel. Päeval lasin tal rahus omaette olla, nüüd lasin välja, st ise teab kas ja millal on valmis üritama viha jätma. Kellelgi siin pole ta vastu midagi. Kahtlane oli küll see, et ta endine omanik polevat oma sõnul kunagi selle 5 aasta jooksul kuulnud toda tömpnägu urisemas või susisemas.. Meie muud ei kuulegi.

Mis kõigesse muusse puutub siis.. suutis ta mu ego päris korralikult upitada peale viimast nn kodusda või pigem arusaamatust. Ent siiski tekkis minus soov veel natuke pingutada ja veel natuke üritada. Tahan olla tema jaoks parim naine ja tahan teda armastada, talle näidata, mida ta mulle tähendab. Surusin hambad risti kui väideti et ta pole mulle truu. Kuulasin ära ta selgitused, ent samas sain vastuse silmadest. Sellest on küll palju aega edasi läinud, ent nüüd saan temast vist päriselt aru. Mõistan, miks ta nii tegi ja mul pole talle midagi ette heita.
Viimasest arusaamatusest oli nii palju kasu, et istusime ja rääkisime kõigest ausalt. Ka teemadel, mida ma parema meelega vältinud oleks. Oli asju mis jäid häirima, aga annan endast 110% et talle oma sõnu tõestada ja hävitada minevikuvarjud.

Kogu seda pilvedel hõljumist piiras üks lehekülg, mille väitel pidin olema ideaalkaalus, ent selleks et kõik veel parem oleks, tuleks alla võtta 4.4 kilo. Positiivne, eks ma siis teen seda, ent asja varjukülg on see, et tuleb jälle riidekapis inventuur teha. Peale poja sündi on kõik riided järjekindlalt suureks muutunud. Selle jaoks sai ostetud igaks-juhuks kaks paari natuke kitsamaid teksasid. Praegu käibel olevad said juba püksirihma. Samas ei tea ka, pole aega olnud, et kaalule ronida, võib-olla polegi enam midagi vaja alla võtta (lihtsalt paar päeva kalal või rannas veeta).

Avastasin ka viisi kuidas tülisid natukenegi tagasi tõmmata või hoopis olematuks muuta. Ideaalseim viis oleks see, kui saaksin natukenegi aega endale… Ent temasuguse mehega on see vaid unistus. Suurema osa ajast pean aru saama ning mõistma, et kui ta koju tuleb, on ta liialt väsinud et poisiga tegeleda või liiga joobes.. See ei ole virisemine- lihtsalt nii on ja temast peab ka aru saama. Seega on kaks varianti, kas minna koos välja kuskile või lähen koos poisiga. Näiteks päevitamas käies on poiss tavaliselt vankris tudinud või siis teki peal ringi uudistanud ja oleme jälle tagasi läinud. Koos kalastades on mul ka aega olla oma mõtetega ja värskes õhus. Nii pea kui tunnen et tema “korraks” väljas käimised ja kalastusretked, hakkavad mulle vastu, tuleb ise ka sammud kuskile seada, sest vastasel juhul tuleb ühel hetkel jälle tüli ja seda ma ei taha…

Mina ja mu “sigadused”

Njah. Sain jälle hakkama vist. Igatahes ühel hetkel ärritas asjaolu, et tema võib kõike ja mina mitte midagi ja tegin midagi, mida poleks ehk pidanud. Oo seda võrratut, keelatud vilja, kui seda üldse võib nii nimetada. Mida ma siis tegin ? Kaks päeva rääkisin seinaga ja iga õhtu oli tal mulle midagi ette heita. Nägin teda naeratamas vaid siis kui ta oli arvuti taga (jutukas) või kellegagi telefonis rääkis. Välja minnes jättis viisakalt võtmed koju, lahkus pealelõunal ja saabus.. natuke enne südaööd. Ma olen endaga vaeva näinud ja ei kavatse uuesti armukadetsema hakata, ning oli igav. Läksin ka uusi tuttavaid otsima. Ent ei vedanud nii väga. Üks oli vana kirjasõber, kellega kohtusime ja mõne aja pärast lihtsalt suhtlus hääbus. Rõõmustav oli fakt, et ta mind veel mäletab. Teine oli aga kolleeg. Kõigil asjaosalistel on kindel suhe, nii et midagi siivutut ei peaks keegi mõtlema hakkama (lugejatest ma mõtlen).

Mu hea tuju oli paganama ajutine, sest järgmisel päeval ta juba märkas mu msni vestluseid piiludes kolleegi pilti. Tema arvates pidi kena mees olema, ärge mind imelikuks pidage, aga sellise pilguga ma teda ei vaata. Mul on oma ja teised mind ei köida, olgu ükskõik kui naljakas. Algul tegi ta seda naljatlevalt ent hiljem sain aru, et mees tõesti solvus. Üks asi pidi olema “abielus” vana kirjasõber kellega suheldakse, hoopis teine teema aga see meessoost isik. Kus ta siis on ? No tegelikult on jah, sest mu tuttavad on tõesti kindlas suhtes ja me ei suudaks teineteist kuidagi muul viisil võtta, liialt palju koos aega veedetud et see võimalik oleks.

Väljas on võrratud ilmad, tema jätab võtmed koju ning kuna ta mulle helistada ei saa, siis eeldab et ootan teda kodus. Analüüsisin vähe oma võimalusi. Nägin kahte reaalsemat võimalust. Esimene variant, mida ta ilmselt ka ootab, et kaotan kannatuse ja hakkan tema mõistes õiendama. Tegelikkuses oli kokkulepe, et ma ei hakka midagi ütlema, kuniks ta teatab millal tuleb. Ent mõisted “korraks” või “natukeseks” tähendavad tema jaoks ülilaia mõistet, vahemikku ühest tunnist päevani. Teine võimalus oleks leida endale tegevus. Üritasin joonistada. Pildid on pooleli ja kunagi lõpetan need ära, plaanis memmele jõmmist pilt saata ta sünnipäevaks, aga see on pooleli, sest esiteks on mustandeid palju, pole veel suutnud seda õiget talle leida ja teiseks on pildid ise poolikud. Minu jaoks parim võimalus, see tuli täna. Minestage nüüd kõik ja sõimake mind, ma võtan kutsika. Ent siinkohal läheb minu ja mehe arvamus lahku. Tema jaoks on koer see, kes on suur. Minu jaoks on korter koht, kuhu ei sobi kaukaaslane, rottweiler ega tema kallis Beethoven ehk siis bernhardiin. Otsisin ta sõbrannale odavat pärslast ja leidsin midagi. Ma leidsin.. selle õige kutsika. Ta on toakoer tulevane, st pisikest kasvu, aga ta värvid on nagu rotul või dobermannil: ilusad pruunid kulmud, käpad ja natuke koonu. Just see, mida ma otsinud olen. Lisaks on ta isane, ta on lastega kohtunud jne. Esmaspäeval lähen linna ja tema tuuakse ka sinna.

Täna suhtlen paari inimesega ja vaatan, mis nad mulle räägivad kuidas see asi ajada ja kas üldse olen õigel teel, aga see selgub hiljem natuke.