Müüa kannel

Esimene spontaanne otsus tõi endaga kaasa selle veidravõitu kandlemüügi. Kui keegi selle postituse otsa koperdas ja huvi olemas on, siis võib julgelt jäta kommentaari või kirjutada luckylady@hot.ee
Praegu ma seda kuskil mujal müüma ei kipu. Tegemist on, nii palju kui vanaema jutust meelde jäi, Saaremaalt tellitud suure kandlega, mis valminud käsitööna. Kahjuks ei oska öelda, kui vana see täpselt on, aga üle 20 aasta kindlasti ning seismisega kindlasti häälest ära. Kogu eluaja või tugeva enamuse sellest on seisnud kapi otsas kotis, et tolm ligi ei pääseks.
Pilti pole kahjuks praegu võimalik lisada, aga võin seda huviliste tekkides teha.

Muus osas katsetasin ka seda, et kui tahan et miski tehtud saaks ja läheks nagu soovin, siis pean kohe tegutsema. Kutsikas on broneeritud. Üllataval kombel sulatas see pilt nii mu poja kui elukaaslase südame. Kõnele sain vastuseks, et isased kutsikad on juba broneeritud ja emaseid on vaatamas käidud. Kui täna uuesti helistasin, selgus et meie väljavalitud tipsu on pesakonna populaarseim aga kõik soovijad jäävad pika ninaga, sest omanik otsustas mind nö üle kuulates, et meie juures oleks kutsikal hea elu.

Kappides ruumi võtnud lasteasjadest saan ka täna lahti. Pettusin vahepeal inimestes, sest kui julgesin pakkuda kellelegi lapseriideid sain vaid paar vastust, ühe viisaka vabandusega ja teises sõimati sisuliselt nägu täis. Kui inimesel pole enam kodugi, siis kuidas saab nõuda raha uute riiete ostmiseks ? Ent mida mina ka tean- see on mu lemmiklauseks saanud vahepeal.  Päris kindlasti ei sobi see mitte igas olukorras.

Postituse lõpetuseks tuletan veelkord meelde, et see kuulutus ei ole nali ja tegemist on hea võimalusega soetada midagi tõsiselt väärikat. Pill on ilus, keegi seda lõhkunud ega ahistanud ei ole- peale minu kui lapsepõlves kõiki veenda üritasin et saaksin sellise asja mängimisega edukalt hakkama. Ühtegi keelt ma puruks kiskuda ega välja venitada ei suutnud, nii et auväärt pilliga tõepoolest tegu.
Mingisuguse pildi leidsin netiavarustest ja mälu järgi tundub sarnane, aga päris kindel ei ole.
Kui tekkis huvi jäta kommentaar koos kontaktandmetega või saada e-mail: luckylady@hot.ee

Segane. Segane ja veel segasem

Nüüd on mul tõesti alust väita et mu elu on kõike muud kui plaanipärane. Niipea kui saan endale midagi selgeks mõelda, tuleb miski mis kõik laiali lööb. Seega peaksin asjade otsustamiseks kõik kohe ära tegema.
Lihtsaimad näited- otsustasin tänu suurele ja närvisöövale valimiskampaaniale valima mitte minna. Praeguseks on mu hääl antud ja seda ma muuta ei kavatse, selle kindlustuseks olen 6. kodust eemal.
Otsustasin tööle minna ja sain hulga takistusi, mille tulemusena lähen homme alles asju ajama. Sain ülemusega asjad räägitud ning siis juhuslikult kohtudes selgus, et ta ei ole enam tööl ning ei tea, kus ja millal ma olema pean. Lähengi siis homme selgust saama.

Laiemas plaanis ärritab mind kaaskodanike suhtumine. Ükskõik millesse. Alustades aktuaalsest valimisteemast- kõik on julged virisema ja vinguma, aga kui hääletamise aeg käes on siis on esimene vastus et neid ei huvita ja ükskõik. Tore suhtumine. Enamvähem sama, mis annaks ühele inimesele võimaluse oma elu korralikult muuta ja tema ütleks, et vahet ei ole, nagunii läheks kõik valesti ja ta oleks tagasi alguses.
Teise koha pealt ärritas mind lugupeetud politsei… Kui naabritel on kodusõda, ollakse kohe kohal ja mees viiakse minema. Seda teemat ma ei kommenteeri sest ei seisnud ise kõrval, peeaegu oleksin isegi politsei kutsunud, sest naine sõimas trepikojas ja ei lasknud mu pojal rahulikult magada.
Järgmine kord tuli mehele mingi alkoholijoobes lõhkise ninaga totu külla, kes vaatamata mu viisakatele palvetele vähekene vaiksemalt rääkis, jätkas. Peale seda kui elukaaslane nendega vestlemas käis, hakkas ta korteri ust lõhkuma. Naabrimees peksti vastu korteri ust kui ta julges arvamust avaldada et peaks ehk sisse minema ja naabreid mitte ärritama. Politseisse helistades sain vastuse, et kui ma pole nõus avaldust kirjutama, nemad midagi teha ei saa. Kannataja polnud ei mina, ega mu perekond sisulises mõttes mingil määral ehk korteri uks, aga vaevalt selline avaldus mõeldav oleks. Parimal juhul lõpetaksin kuskil kontrollis. Üritasin olukorda selgitada ning ainuke abi mis pakuti oli võimalus minna ise asja lahendama.

Mehe naine lennutati trepist alla – siinkandis käib see vist suure armastuse juurde. Naabrimees, kes vahele läks, sai samamoodi rusikaid tunda ja kui lubasin kohalikud politseinikud kutsuda, oleksin peaaegu ka ise litaka kirja saanud. Kujutan juba ette et oleksin selles ka ise süüdi olnud. Las laps karjub, peaasi et ennast ei ohusta, ehk siis las mees teeb, mis mees tahab. Seekord jäi peale kaine mõistus ja kisakõri õnnestus majast välja saada ilma et keegi viga oleks saanud.

Lisaks suutsin kogeda midagi, mida ma siiani uskunud poleks. Nimelt soovisin tõukoera kutsikat, kahjuks sellist keda kodumaal raske leida, just paberitega kutsikat, et kõiges kindel olla. Kasvatajale kirjutades olid asjad juba peaaegu kokku lepitud ning peale seda kui avalikustasin linna, kus elan, sain konkreetse vastuse, et selle koera jaoks pole mu kodulinn piisavalt ilus. Sinna nahka see kutsikas siis seekord läkski.
Samas väitis too kasvataja, et pole olemas sellest koerast nn mini-versiooni ega värvusest tingitud nimesid. Millegipärast on Ameerika, Inglismaa ja veel mõnede riikide kasvatajad teist meelt.  Praegu olengi kahevahel, kas võtta peresõber kodulähedalt või nö tõu musternäidis kuskilt kaugemalt. Naljakas oli minu jaoks see et isegi Ameerika kasvataja suhtlus oli sõbralikum ja soojem kui siinse “tõuaretaja”, võttis mu kontaktandmed ning lubas et kui tal siiapoole asja on ja jätkuvalt sõpra otsin, saab ehk tema aidata.

Täpselt sama segaselt ma ka lõpetan, sest peas on miljon mõtet seoses edasise eluga ja päevavalgust ei kannata neist veel ükski..

I could really use a wish right now

Head uut aastat kõikidele, kes mu lehel vahel peatuvad !
Lõpuks jõudsin otsusele, mis minusse rahu tagasi tõi. Mitte veel ei hakka ma loobuma, ega oma elu kardinaalselt muutma. Lugesin ühte selleks aastaks mõeldud horoskoopi ja otsustasin, et see peab õige olema. Teisi ma vist näha ei tahagi. See oli esimene ja ühtlasi positiivne. Võrdlemisi hea siiski. Samuti kattus see mu esialgse plaaniga see kuu tööle naasta ja esialgu loobuda uue koha otsimisest.

Tegin täna oma elus suurpuhastuse, ning hetkel tundub et see parandas enesetunnet veelgi. Homme samal ajal peaksin olema teel linna ja loodan, et seal läheb kõik ootuspäraselt. Ma ei saa öelda, et hästi, sest sellise käigu eesmärk polnud algusest peale miski, mida heaks võiks pidada. Antud olukorras, antud hetkel, tundus see lihtsalt parim lahendus. Kõik muu selgub juba homme, mis ja kuidas edasi saab.

Ei hakka kedagi tülitama oma kirjaga, et see kõik endast välja saada, sellepärast siia lisangi. Jutt on segane. Peabki olema, sest detaile polegi alati vaja ning olen kindel et saaksin negatiivset vastukaja ning seda ei ole vaja. Nagunii olen juba piisavalt palju lugenud ja näinud, kui julmad võivad kaaskodanikud vahel olla, kui nad millestki aru ei suuda saada. Alati tuleks olla salliv teiste suhtes. Igal inimesel on oma elu, omad tõekspidamised ja uskumused, aga see ei tähenda minu arvates, et teisi sopaga peaks loopima hakkama. Igaüks elab oma elu ja just nii nagu ta seda oskab. Teiste vigadest ei saa alati õppida, sest kunagi ei või teada, kas miski millest keelduti või eemale hoiti, oleks ikka halb olnud, ning jälle jääb üks: “mis oleks saanud, kui…” neid oletusi ei ole vaja. Tuleb alati leida enda jaoks sobivaim lahendus igas olukorras. Otsida häid ja halbu külgi, vaadata kumbasid on rohkem ja selle alusel edasi liikuda. Vähemalt mina teen seda ja siiani ei kahetse otseselt midagi. Süütunne võib olla mitmes asjas, ent kui midagi muudaksin, siis muutuks ka olevik ja praegu ma seda ei sooviks. Olen oma eluga rahul.

Eks maikuus selgub, kuidas läheb elu edasi ja mis saab. Kuigi olen optimistlik ning tuleb nagunii, mis peab.

Lihtsalt palju mõtteid

Hetkel ei suuda ma inimesi mõista, vähemalt mõningaid.
Tegelikult on ehk asi selles, et ma ei suuda endastki aru saada ?
Ei, ma ei ole muutunud armastuse järele õhkavaks, nagu võib ehk järeldada. Mul on kõik olemas.

Millest ma siis aru ei saa ? Lihtsalt ei jõua kohale, miks mõned nii lihtsalt alla annavad ? On ju öeldud et raskused on ületamiseks ning seda magusam ning väärtuslikum peaks olema võit, vähemalt teooria on selline ning minagi usun seda. Sellepärast näibki praegu ajaraiskamisena see mannetu loobumine. Kuidas saab väita et midagi nii väga tahetakse, kui eesmärk on juba peaaegu saavutatud ning lõpus ootavatele raskustele alistutakse, olnud vaid paar korda üritanud.

Hetkel pidasin silmas rahale ja ajale käega löömist ning loobumist olles paar korda sõidueksamil põrunud ja jutt ei käi õnneks või kahjuks minust, ma ei ole alla andnud. Silme ees terendab see unenägu, olla kord autoga seal ja näha, mis edasi saab. Kuigi tean, et minu poolt ei saa midagi. Olen kuidagi sedasi suutnud elada, et praegu ei seo mind minevikuga miski, peale selle et olen selline nagu olen. Ma ei taha kellelegi kätte maksta, kedagi üles otsida ja otsast alata. Lõpuks sai mullegi selgeks, et kõik läheb nii nagu vaja, ükskõik kui valus see ka poleks- seda on vaja selleks et edasi minna.

Öösel ei saanud ma und ning peale ausat (ma loodan, et ausat) vestlust sain mõtlemisainet pea hommikuni. Ent oma unetuses võtsin siiski telefoni ja kustutasin ära need sõnumid, mis haiget tegid. Mind ei huvita, miks need seal olid, sest tavaliselt on ta hoolikam. Peale seda läksin magama. Hommikul ärgates olin veel tige saja asja peale, ent mitte enam. Ma ei tea, miks, aga ma ei suuda tema peale pahane olla veel vähem siis selliste asjade pärast. Elame siis natuke aega sedasi ja vaatame, kes oma tahtmise saavutab.

Tahtsin, et ta lõpetaks suhtlemise oma eksidega, seda ei juhtunud. Nüüd olen ehk aru saanud, et tal on seda millekski vaja. Esimest korda ma tõesti ei ole tige, kasutasin sel hetkel võimalust ja kustutasin sõnumid ära. Lihtsalt selleks, et ma enam kunagi neid nägema ei peaks. Üritasin kunagi talle selgeks teha, et kui tema eks vajab kedagi keda hellitusnimedega kutsuda ning nemad omavahelisi viisakusi vahetavad, jään mina üksinda ja kas peaksin siis samamoodi kellegi teise otsima.. Sellele küsimusele ta vastata ei osanud. Lubasin siis nii kaua kui suudan ja tahan, teda ise kallistama minna siis kui seda tahan. Vahel on küll tunne et lihtsam oleks nn puukallistaja, ent siiani ma veel ei nurise.

Elu pidi seisnema kompromisside tegemises. Jätsin omal valikul mineviku seljataha ning keegi ei suudaks mind sundida seda muutma. Minul on sedasi lihtsam elada.

Igal asjal on kaks tahku

Igasugu mudru on vahepeal palju olnud. Isegi minu kohta palju.
Üritan oma peas selgusele saada, kas peaksin Teie kirjale vastama või mitte.. Miks ma teietan ? Ei, see ei ole kirjaviga ning jah, ma mõtlen just Teid, sest muud moodi ei oskaks kuidagi pöörduda. Öelda sina inimesele, kes oli kunagi isa, ent kes seda enam ei soovi, austan teiste soove ja olen vahepeal muutunud, sinatada ei saaks, sest olete minust vanem ning võõras…. Seda Teie ju soovisite ? Luban, mõtlen natuke kuidas ja mida kirjutada ning siis teen seda. Seniks peate kannatama..

Saja erineva juhtumi puhul ilmus mu lähedusse taas petmise teema ja seekord vähe mõtlemapanevamalt, see tähendab siis seda, et mind ei ole petetud ega ole keegi mulle seda ka väitnud. Rääkisin ühe elukaaslase sõbraga, kes ei suutnud samuti aru saada, mis asi on petmine ning teda see enam ei huvitanud. Seks ? Võiks ju, ent seks tunneneteta on mõne jaoks vaheldus.. Kaisus magamine ? Just, see sama ehk sõbralik tegevus, ent kui oled valel ajal vales kohas ja leiad oma kallima teise kaisust, siis kas hetkel huvitab rohkem see, kas nad tegid midagi, on nad riides, või jääb emotsioon samaks vaatamata kõigele ? Tema reageeris emotsiooni ajel ning asja ajas hullemaks see et mitte midagi ei selgitatud ja mindigi lahku.

Teisel juhul oli mees algul truu (nagu enamik inimesi, ma usun), ent siis hakkas naine teda nalja pärast norima, et no lähed jälle naistesse jah, ja nii edasi… Lõpp-tulemus oli see, et mees läkski naistesse, elukaaslane saatis ta taas rahuliku norimisega teele, ning teisele poolele jäi mulje et kaasa teab, ning lepib olukorraga.. Kui tuli selgituste ja lahkumise aeg, mõistsid mõlemad loomulikult kuidas asjad tegelikult olid.

Langetasin otsuse. Ma lülitan oma ego taas välja. Ei taha teada, kus ta on, nii kaua kui suudab mulle ausalt öelda millal tuleb. Usun, et saan sellega hakkama. Ei taha uskuda, et maailma halvim inimene sellepärast olen ja kui ka sedasi jäävad tülid samadeks, siis on midagi mäda.

Ent viimasel ajal on asjad paremuse poole liikunud. Olen veel paar otsust vastu võtnud ja neid ei suuda miski muuta. Annan oma parima ja eks näis, mis saab. Kuniks on mul selline soov ja tahe, siis usun et saan hakkama.

Take that, *** ! Ma ei taha ja ei viitsi sinuga vaielda. Ma ei taha kuulda su õigustusi sellele, mida valesti olen teinud ning et soovid mind vaid aidata. Mind ei huvita- fakt on see, et oled kõiges sama palju süüdi kui temagi. Ehk isegi rohkem ? Ent ma ei jäta oma meest. Jah, ma usun ka temasse ja loodan. Tulevik näitab, kummal meist on õigus.

Mõistus, tule koju.

Vaikselt hakkan mõistma, mis tunne tal on.. Ent mitte täielikult. Kui ma vaid teaks, mis toimub ta peas, ent samas, kas ma üldse tahangi teada.

Mis aga puutub sinusse, E., siis tea, et parim oleks kui eemale hoiaksid. Tookord tabasid kõnega kümnesse, kõik oli õige: nii su toon, kõne aeg kui jutt. Üritasin üks õhtu enda jaoks asjad selgeks saada, ning mõistsin, et meesterahval on ehk jah raske, kui mingisugune blondiin ennast sisuliselt sülle viskab, ning sellest peaksin aru saama. Saingi, ehk isegi suutsin ennast sellega üritada.
Ent, üks naisterahvas ei peaks nii tegema. Kui ta sind sõimab, siis helistad mulle ja kurdad oma rasket elu ja seda, et miks ta ei saa lasta sul rahus olla, aga mida sa ise teed ? Tabad kord õige hetke, mil ta ehk kõige kainem pole ja siis tuled oma maailmaparandaja vaadetega minu juurde. See kõne.. Ma unustasin ühe olulise asja. Ajal, mil ta selle sõnumi saatis oli kõik üsna sassis. Ma ei teadnud isegi, kas meie kooselu jätkub või mitte. Ning teoreetiliselt ei oleks mul olnud õigust temaga nii karm olla. Ent olnut ma muuta ei saa.

Saan vaid sellest õppida ja edaspidi targem olla. Praegu on mu suurim soov, et tööle saaksime, mõlemad. Mul on veel aega, ent vanale kohale ma minna ei saa.. Ei suuda. Ma ei ole iialgi uskunud et selgeltnägija olen ja unenägusid usun veel vähem, ent seekord ma enam ei suuda… Kui just tõesti midagi muud ei leia, siis võin tagasi minna ent loodan et leian. Aega veel on ja hoian pidevalt silmad lahti. Ei ole päris õige sellises kohas tööl olla. Ei ole õige olla oma perest nii kaua eemal, ning lisaks kõigele muule mõjutas seda otsust ka elektriraudtee sõiduplaani katastroofiline muutus. Minu jaoks ei ole enam normaalset võimalust tööle jõuda, sest esimene marsa enam ei liigu, buss läheb liiga hilja ja rong jõuab ka varasemast hiljem. Kõik tegurid soosivad uue koha leidmist.

Tahan muuta oma elu paremaks. Kõikide jaoks. Siinkohal mõtlen ma kõikide all oma perekonda ja lähedasi. Sain suurepäraselt aru, et olen olnud selline nagu ma kunagi olla ei tahtnud. Ent veel ei ole hilja ja ma jõuan end muuta. Elu on lill ning okastest tuleb osata mööda vaadata. Enam kunagi ei taha ma selliseid vigu teha. Mida see kõik tõestas ? Tahan või ei, ka mina olen lihtsalt inimene ja mitte alati ei suuda kõike kainelt läbi mõelda ning reageerin üle. Mõistus, palun, ära vea mind alt.

Mõista-mõista, mehed vs naised…

Ei osanud pealkirjaks muud panna lihtsalt. Kas võtsin kutsika ? Vastus on ei. Sain kogemuse juurde: kui pakkumine on ahvatlev ja koer väidetavalt sõbra oma, siis tuleb ikkagi kuulutuse pannud isikule kirjutada ja vanematest pilte küsida. See rõõm, mis mind valdas, kui sain teada, et minu jaoks ei maksaks see koer midagi, kadus hetkel, mil ta ema nägin… Inimesed, palun, ärge tehke rõvedusi ! See tähendas pigem, et kui olnuks foto kutsikate emast, hetkel mil ta olnuks puhas ja harjatud, oleks pilt ehk palju parem olnud, aga see oli õudus.

Kaks tõsisemat kodusõda on ka üle elatud. Mõlemad reageerisime üle. Mõlemad oleme arvamusel, et ta sõbrannata poleks need asjad nii hulluks läinud. Teine kodusõda oli pigem rohkem arusaamatus, ning põhjus miks nii kergesti ärritusin oli taas ta sõbrannas. Miks ma siis vaese neiu kallal “närvitsesin” ? Esimesest kodusõjast ma lähemalt rääkida ei tahaks. Sada asja langes kokku, tema oli tige ja solvunud ning ütles mulle midagi, mis tõsiselt haiget tegi- isegi nii kõvasti et tal jäädavalt lahkuda palusin. Samal päeval tuli ta koju tagasi. Ühesõnaga läks õnneks. Sealt edasi aga.. Ta sõbranna otsis oma elukaaslasele pärslast. Osta.ee-s oli üks emane, mitte just kõige noorem, aga ta nii väga palus, et pakkumise teeksin, ütles ka maksimumhinna. “Juhtus”, aga nii et hasardis mina, sain hakkama veaga.. Nimelt ületasin tema poolt öeldud maksimumsummat 10.- mõeldes, et saan selle talle ju anda ja probleeme ei tule. Oleks see vaid nii olnud. Siis hakkas trall pihta. Tänu sellele et ta meid minu elukaaslasega peaaegu lahku ajas, ei tahtnud Musi talle lubatud laenu teha. Neiu ise jäi lootma imele vist. Siis, kaks päeva enne kokkulepitud minekut, ütles tema, et rääkis oma elukaaslasega ja too ei taha nii vana pärslast. Eelistab kassipoega. Tore. Sest kõik oli kokku lepitud, kus ja millal kassi kätte saab jne. Selline asi ajas minu tigedaks: tahan-ei taha. Kurjam, ei imesta, et mehed naistest aru ei saa, mina temast ka aru ei saanud, mis siis et mõlemad oleme naissoost.

Igatahes päev enne sõitu helistas ta mulle uuesti ja tahtis teada, mis kell sõit on, mis kell tagasi olen jne. Tema kujutas oma peas ette, et mina lähen linna, toon kassi koju, siis helistan talle, tema tuleb ja võtab kassi, viib oma elukaaslase juurde- katsetab kas meeldib jne ja kui ei sobi, siis toob tagasi. Nagu see veel kõik oleks olnud. Neiul oli imeline teooria, et kui ta elukaaslane ei taha, siis vahetaksime ehk kassid ära. Ütlesin talle et see jääb küll ära, sest meie kass on ikka meie oma (poisiga nii kokku kasvanud juba, et neid ei suudaks keegi lahutada vist) ja elusloomadega nii ei saa. Selle peale ta solvus ja esmaspäeval, kui elukaaslane oli kassi koju toonud, hakkas neiu jälle turtsuma, kuuldes et me ei anna seda kassi talle. Miks me siis nii tegime ? Talvel tuli trepikojast korterisse punane kass, kes oli kirpe täis ning keeldus lahkumast. Selgus see, et too nälginud kõuts oli sama neiu oma, enne kui tal “üle viskas” nii et kass tänavale lendas. Tunnen ennast süüdi.. Nii sellepärast et siin on nüüd kaks kassi kui ka sellepärast, et aastatepikkune sõprus elukaaslase ja tolle neiu vahel läbi on. Lohutav oli kuulda kinnitusi, et ta ei süüdista mind milleski, sest väidetavalt ei teinud ma midagi valesti. Sama olid ka teised palunud mulle öelda, kes asjast teadlikud olid või on.

Tolle neiuga, kes meie perega nüüd liitus on ka tõsiseid probleeme. Ma ei ole enne näinud kassi, kes suudaks terve päeva uriseda, susiseda ja tigetseda. Kuna ta mu hallikirjule sõbrale selga kargas, pidin kassid lahutama ning emanda lõuad käisid päris korralikult laiali. Käel pole vist kohta, kuhu ta hambad jälge poleks jätnud. Ent sellele vaatamata ei loobu ma veel. Päeval lasin tal rahus omaette olla, nüüd lasin välja, st ise teab kas ja millal on valmis üritama viha jätma. Kellelgi siin pole ta vastu midagi. Kahtlane oli küll see, et ta endine omanik polevat oma sõnul kunagi selle 5 aasta jooksul kuulnud toda tömpnägu urisemas või susisemas.. Meie muud ei kuulegi.

Mis kõigesse muusse puutub siis.. suutis ta mu ego päris korralikult upitada peale viimast nn kodusda või pigem arusaamatust. Ent siiski tekkis minus soov veel natuke pingutada ja veel natuke üritada. Tahan olla tema jaoks parim naine ja tahan teda armastada, talle näidata, mida ta mulle tähendab. Surusin hambad risti kui väideti et ta pole mulle truu. Kuulasin ära ta selgitused, ent samas sain vastuse silmadest. Sellest on küll palju aega edasi läinud, ent nüüd saan temast vist päriselt aru. Mõistan, miks ta nii tegi ja mul pole talle midagi ette heita.
Viimasest arusaamatusest oli nii palju kasu, et istusime ja rääkisime kõigest ausalt. Ka teemadel, mida ma parema meelega vältinud oleks. Oli asju mis jäid häirima, aga annan endast 110% et talle oma sõnu tõestada ja hävitada minevikuvarjud.

Kogu seda pilvedel hõljumist piiras üks lehekülg, mille väitel pidin olema ideaalkaalus, ent selleks et kõik veel parem oleks, tuleks alla võtta 4.4 kilo. Positiivne, eks ma siis teen seda, ent asja varjukülg on see, et tuleb jälle riidekapis inventuur teha. Peale poja sündi on kõik riided järjekindlalt suureks muutunud. Selle jaoks sai ostetud igaks-juhuks kaks paari natuke kitsamaid teksasid. Praegu käibel olevad said juba püksirihma. Samas ei tea ka, pole aega olnud, et kaalule ronida, võib-olla polegi enam midagi vaja alla võtta (lihtsalt paar päeva kalal või rannas veeta).

Avastasin ka viisi kuidas tülisid natukenegi tagasi tõmmata või hoopis olematuks muuta. Ideaalseim viis oleks see, kui saaksin natukenegi aega endale… Ent temasuguse mehega on see vaid unistus. Suurema osa ajast pean aru saama ning mõistma, et kui ta koju tuleb, on ta liialt väsinud et poisiga tegeleda või liiga joobes.. See ei ole virisemine- lihtsalt nii on ja temast peab ka aru saama. Seega on kaks varianti, kas minna koos välja kuskile või lähen koos poisiga. Näiteks päevitamas käies on poiss tavaliselt vankris tudinud või siis teki peal ringi uudistanud ja oleme jälle tagasi läinud. Koos kalastades on mul ka aega olla oma mõtetega ja värskes õhus. Nii pea kui tunnen et tema “korraks” väljas käimised ja kalastusretked, hakkavad mulle vastu, tuleb ise ka sammud kuskile seada, sest vastasel juhul tuleb ühel hetkel jälle tüli ja seda ma ei taha…

Suu puhtaks vol. 2

Oi.. Ma ei tea, miks minus sellised emotsioonid tekkisid, aga midagi on vaja siia kirja panna, sest pikka aega pole mitte miski mind ärritada suutnud.
Täna häirib mind sinu juures kõik, isegi mu lapsepõlv tundub kuidagi rikutum kui varem. Sain selgeks, et ma ei taha sind mitte iialgi enam näha. Tegelikult on ehk asi selles et “koristasin” arvutit ja postkaste, ning enne lugesin mõned kirjad taas läbi. Oli neid, mis tekitasid sooja tunde ning mille saatjatele saadaks kirja, et nad teaksid, et siiski praegugi neile mõtlen. Selgituseks nii palju, et tegemist on kunagiste väga oluliste inimestega mu elus, nagu vanemad vennad ja õed. Neile mõeldes on südames kohe soojem tunne. Jah, nii palju olen elus õigesti teinud, ajal mil nn kosjamoori mängisin. Mis saaks olla ilusamat õnnelikest paaridest, ning teada et oma pisikene osa sellest on ka tänu mulle ?

Kogu selle ilu rüvetasid sina mu jaoks. Ausalt. Vaat, ma ei pea enam võimalikuks sulle otsa vaadata. Leidsin sahtlipõhjast su sõrmuse, paganama kange tahtmine tuli aken avada ja see sealt välja visata, ent kartsin kedagi kogemata vigastada. Kui eelmise lõigu lõpuosale mõtlemine ja selle kirjutamine tekitas kuidagi sooja ja mõnusa tunde, siis praegu valdab mind miski must, rõhuv ja ängistav. Justkui ei suudaks ma kõike endas hoida, ent samas tuleb see hästi kiiresti kirja panna, et saaks eluga edasi minna.

“ilusate teemade” jätkuks saad ka sina (ei, mitte sina, keda mainisin eelpool), oma osa. Võta teatavaks, et pean sinust sama palju lugu kui sääsest. Minu pärast pinise rahus, aga nii kaua võin sind kannatada kui minust kaugel oled. Nii pea kui mulle kõrva hakkad ronima või mu perekonna lähedale tikud, tahaks su lömastada. Ära tule ajama jama, ja looda et sind usun. Hah. Tegid kõik mis sinu võimuses ja eelmine aasta samal ajal olin masenduses. Suvel tegin sigadusi ja tuulasin elukaaslase telefonis. Suures osas tänu sulle. Tol ajal oli ka kindlasti tunduvalt lihtsam mu jalgealust õõnestada ja kahtlust tekitada. Seda kindlamalt olen nüüd valmis sulle ausõna kallale tulema, kui minust piisavalt kaugele ei hoia. Ürita siis mu elu ära rikkuda. Eks helista mu armukestele ja räägi milline lehm ma olen. Nii muuseas palun ainult mulle ka teada anda, kes mu armukesed siis on. Ma ei ole iial vägivaldne inimene olnud, ent kahe inimese puhul kahtlen, kas suudaksin rahu säilitada. Õnneks või õnnetuseks ei ole nende kahe hulgas mitte ühtegi eksi, ega usaldust kuritarvitanud inimest sõpruskonnast. Oled sina, keda kunagi nimetasin isaks, ja sina, kes üritad silma alla ronida ja käituda nagu alandlik peni ning niipea kui sinu poole jääb selg, üritad hambaid paljastada- sa jääd alati mu silmis õnnetuks sääseks.

Tegelikult on viga minus eneses, ma tean. Miskipärast tekitab minus põlgust ja viha see kui keegi tuleb väitega et teab minu elust midagi paremini kui mina. Sealhulgas ka teemad, et keda ma tegelikult armastan ja kellega peaksin koos olema. Pagana püsimatu ja kergemeelne eit, kellel on liialt palju suhteid seljataga. Oli neid siis palju ? Esimene armastus… see oli rohkem tõeline sõprus ja lapsepõlve kiindumus. Peale seda tuli jupp tühja maad (päris mitu aastat). Siis sinu jaoks suhe mõttetu alkohoolikuga- sa ei usuks, kes temast saanud on. Olime jah pidevalt koos ja lahus, aga me olime noored ja vahemaa oli suht suur ning see oligi suurimaks põhjuseks. Siis tuli V.- sinu arvates olime kindel paar.. Mina otsisin soojust ja lähedust ning kuu aega käest kinni jalutamist täitis selle just õigeks ajaks. Ehk oleks asja saanud, aga ta valetas oma elust liialt ja mini hetk ei saanud ma aru, kas varem räägitu oli tõde või vastupidi. Igatahes ma ei osanud kauem. Mis sellest kasu oli ? Hm, sa ei tahtnud tütart kellel nii palju “peikasid” on et sul järg kadus.. Anna andeks, ma kartsin kedagi ligidale lasta, sümpaatseid meestuttavaid oli palju, aga ma poleks iial sõpru teise pilguga vaadata, kui lihtsalt sõpru. Igatahes sain oma kodu. Ahjaa, natuke enne “joodikuga” suhtlemist oli pruunisilmne sõdur. Mulle on selge ja arusaadav, miks temaga midagi olla ei saanud ja kõik oli just nii õigem, nagu oli. Ma ei muudaks midagi.
Siis tuli mu sarvede mahajooksmise suvi. Venna sõpradega koos alkoholi tarvitamine ja naljatlemine. Uskuge või mitte, ma oleks ka alkoholita sama hull olnud. Tänu sellele ajale tuligi viimane suhe, enne elukaaslast: taltsutmatu põline maamees: külm kui kala ja naine peab olema ideaalis pornofilmist väljakaranud plika, kes passiks kodus ning ootaks meest koju. Mis oli meie viga ? Kaks veevalajat on juba piisav õnnetus, ent lisaks oli ta noorem. Ma ei vihka teda ega pea viha aga ma ei usu et temaga suhelda tahaksin.. Päris ausalt, aitas just see suhe mõista “Hunti ja Meest”.. Kogenematust veevalajast (tean kahte sellist) on paganama raske aru saada. Ühte ma juba mõistan, aga aeg on ka ju edasi liikunud.

On seda palju või vähe, ma ei tea. Usu või mitte, oli ka jah inimesi, keda oleksin tahtnud oma kõrvale, aga ühel hetkel läks see üle, nad osutusid kas sellisteks, kes kõigega kohe nõus olid või siis muutusid kuidagi läbinähtavateks, st kadus see köitev salapära. Kunagi lugesin ühe naise lugu, sellest kuidas ta oli hädas et avastas endas justkui jahimehe instinkti st tema mõttes seda, et ta soovis mehi ümber sõrme keerata, kuigi tal oli abikaasa ja armusuhteid ta ka ei otsinud, lihtsalt nautis protsessi. Mul oli midagi samasugust. Ent ma ei läinud nii hulluks ega kaugele nagu tema, st ma ei jäänud sõltuvusse ja suhteid ma ka ei lõhkunud. Vot kahe sõbra puhul küll, aga nad olid vaid sõbrad ja nende tüdrukud ei kannatanud välja, et kuskil on üks neiu, kellega räägitakse ja keda usaldatakse. Kummagagi neist ma enam ei suhtle. Ühega vahel jah, aga mitte eriti. Kõigil on oma elu ja siililegi selge, et kui on valida kas sõprus inimesega, keda näed paar korda aastas või kindel suhe, siis valitakse viimane variant. Keegi meist ei ole solvunud ega midagi. Tehti valikud ja nii see elus käibki.

Lapsepõlv või miski on mulle aga selgeks teinud, et perekond on tähtsam paljudest asjadest ning sellepärast ma ei usu, et kunagi kedagi taga hakkan ajama. Uskuge või mitte, aga ma olen õnnelik. Kui midagi kahetsen siis seda et eelmine aasta nii palju vingusin, ent ehk oli sellest kasu ? Igatahes oleme mõlemad palju rahulikumad ja mõistvamad kui veel aasta tagasi. Selle üle on mul vaid hea meel.

Kuna see kõik tegi tuju paremaks, siis nüüd lõpetan. Sai nii oma vihast lahti ja ju see siis oligi kasulik. Igatahes need kaks isikut, kelle poole siin pöördusin, palun, hoidke minust eemale ja oleme kõik õnnelikumad.

Inimestest ja elust…

Milline vahva maailm elamiseks, tõepoolest. Kõik olekski ideaalne kui poleks neid tõrvatilgakesi meepotis, mis kõik palju mõrudamaks muudavad.. Sai siis eksperimendi korras kindlaks tehtud, et juhul kui inimesel peaks mingi õnnetus juhtuma ei peeta antud lubadusi millekski ega peeta paljuks kokkulepetest taganeda. Kuigi eks alati ole lihtsam minna kergema vastupanu teed, jätta hädasolijad maha ning liikuda edumeelsete ja tugevamatega edasi- sedasi saab ju kiiremini ja vaeva ka poole vähem, ent miks peavad inimesed sellised olema ? Kui kõik on hästi, saad kõikjalt laenu, on olemas perekond, sugulased, sõbrad tuttavad- kõik toimib just nii nagu vaja. Palju võimalusi, kõik teed on avatud, ent unustatakse mainida või hoiatada, et see kõik võib muutuda. Sõbrad, kes abi paluvad, saades oma oodatud abi, kaovad unustusehõlma. Suures hirmus, et neilt vastuteenet palutakse, peavad lihtsamaks eemale hoida, ei vasta tervitustele ega kõnedele. Aasta, poole või mõne pärast ilmuvad uuesti välja, ent nendega suheldes on siiski tunda muutusi.. Poleks uskunud et sama kehtib perekonnaga. Niisiis on mõne inimese jaoks rasketel aegadel kõik-müügiks-lahendus nii laiaulatuslik, et ei peeta paljuks ka perekonnaliikmetele hinnasildikesi kleepida ? Jah, ma olen solvunud ja segaduses. Ei saa siiani aru, kuidas kõik nii läks ja miks oli seda vaja ?

Oli see kõik siis seda väärt ? Oled nüüd õnnelik, et said minult võtta kõik, mis võtta andis ja nüüd võid rahus käed puhtaks pühkida ja edasi minna, unustades võlad ja mis peamine, perekondlikud sidemed. Sain aru, et seda soovid. Ma ei usu, et vabatahtlikult su uksele koputan. Jah, praegu on väga raske ja asja ajab hullemaks tulevikule mõtlemine, ent olen kõigest üle saanud ja välja tulnud, loodan nüüd sama teha, kuigi ma ei tea veel, kuidas, sest imesid ootama jääda on liialt naiivne, jah, isegi minu jaoks.

Ma ei teinud nalja, selles suhtes et su pildi minema pidin viskama. Algul hoidsin seda alles, sest perekond peaks ikka midagi püsivat olema- veresuhete poolest. Ent ma ei suutnud. Sahtlist möödudes teadsin, mis seal on, ning see rikkus tuju. Usu või mitte, aga nii pea kui selle puruks rebisin ja prügikotti surusin valdas mind rahutunne. Nüüd sai su tahtmine, siis majapidamises ei ole enam sinu pilti. On küll mu lõpupildid, kus oleme koos, ent seegi tundub õõvastavalt võlts, kui mõtlen miks sinna tegelikult tulid. Kas tulidki selle mõttega et nüüd alustan oma elu ja on hea võimalus mind ümber sõrme pöörata, ulatada naeratava näoga abikäsi, samal ajal hoopis kaugemale mõeldes ? See ajab südame pahaks. Sul on kolm last. Kasupoeg ja kaks lihast poega. Palun mõtle nüüd hoolega, enne kui liiga hilja, kuidas elada ja käituda nii, et sa nendest ilma ei jää. Ütlesid, et tütart sul pole. Jah, andsin need sõnad ehk liialt kergekäeliselt andeks, sest uskusin inimestes peituvasse headusesse, arvasin et sa ei saa olla nii hull kui väideti. Ent osutusid hullemaks. Ma vihkan valetamist, sellest enamgi ehk teesklust. Sa tulid, surusid mu mehega kätt, ütlesid et võitsid endale uue poja, ent järgmisel hetkel soovitasid mul aborti kaaluda (ka selle andsin andeks), ning sõimasid teda ja mu valikuid… Seda kõike kogunes liialt et andeks anda.

Mu elu ei ole veel päris ummikus, ent ütleme nii et valikuvõimalused edasi tegutsemiseks on tunduvalt enam piiratud. Kuid ma ei anna alla, isegi ei kaalu seda, sest mul on perekond. Rääkisime eile elukaaslasega ja ma ei tea, mis temaga vahepeal juhtus, ehk mõtles oma kalastusretkel elu üle järele, igatahes on ta käitumine natuke muutunud. Ta on avameelsem ja ei pea paljuks ka enam oma tundeid välja näidata. Selle üle on mul tõsiselt hea meel. Samuti kiitis ta heaks minu silmis natuke rappa läinud viineripirukad ja vahvlid meeldisid talle ka väga. Eile mõistsin vist kui palju ta mulle tegelikult tähendab ja kui kõrgelt hindan seda, et ta mul olemas on. Niisiis, vastus su kunagi esitatud küsimusele, kas tahan oma lapsele sellist isa ja kas sellise mehega tahan koos elada: JAH, mitte midagi siin ilmas ei taha ma rohkem kui seda. Tean, et võin talle loota ja teda usaldada.

Usu, ma leian viisi oma jamadest välja tulemiseks, sest nii kaua kui ta mulle toeks on saame hakkama kõigega. Just seda ma kunagi lapsena soovisingi- meest nagu mu kasuvanaisa. Sina nägid temas joodikut, aga olid pime millegi suhtes mida mina märkamata ei saanud jätta. Ta polnud mu ema lihane isa: ta oli mees, kes võttis naise võõra lapsega, see ei olnud nii roosa kui praegusel ajal. Toona vaadati asju teisiti ja abielu oli midagi tõsisemat kui praeguse aja inimestele vaid sõrmus või paber. Isata lapsi ei hoitud eriti. Usun, et mu vanaemal oli raske, aga ta sai hakkama. Sa rõhutasid pidevalt, et nad on lahutatud aga elavad koos. Sina sellest jah aru ei saa. Sa ei saa aru, mida tähendab perekond. Seda enam hindasin seda meest, oma vanaisa, ta oleks võinud mind võtta kui mingit tüütut jõnglast, ent tema.. Ta usaldas ja hoidis mind. Ta hoolis minust. Rääkis asju, mida keegi poleks julgenud teha, kartes et olen laps ja ei saa aru. Ta rääkis paljut, millest ehk oleks võinud vaikida, ent ta ei teinud seda. Teiste silmis oleks see olnud vaid laim, ent see oli ausus. See oli see, mida ma vajasin. Selliseid mehi, nagu tema, võiks maailmas rohkem olla ja neid ongi tegelikult ent vähesed vaevuvad kuulama inimest, kes on joobes. Ent kas keegi mõtleb või vaevub mõtlema, miks nad joovad, mida nende esmamuljel tühi omaette pobin tegelikult sisaldab. Koos vanaisaga õppisin ka neid inimesi kuulama. Jah, minagi olen mõnele purjus inimesele selja pööranud ja jätnud nad omaette lobisema. Ent olen ka mõnda kuulanud ja mis saaks olla hetkel lihtsamat kui istuda ja kuulata, ning kui sind selle eest pisarsilmil tänatakse, siis on see midagi.. Minu jaoks on see ilus ning peale iga sellist juhtumit mõtlen, kui paganama vähe on vaja, et teistele natukenegi head teha ? Igaüks tahab et teda kuulataks, et temast hoolitaks, aga kas ise ollakse valmis teistele aega pühendama ja ära kuulama ? Miks loodetakse midagi lihtsalt saada, aga ise natukestki vastu anda, seda peetakse paljuks ?

Olen kuulanud inimestest, kelle elukaaslased on nad maha jätnud. Üks juhtum, mida tahaks teistegagi jagada, oli kunagi jõululaupäeval Rakvere bussipeatuses. See oli ajal, mil palju sinnakanti bussiga liikusin. Pidin Rakveres sageli busse ootama ja nii ka seekord, kuna pühade ajal on bussiliiklus üsna keeruline sest paljud tahavad lähedaste juurde saada ja liiklusvahendeid on vähem kui tavaliselt (vähemalt tol ajal ja minule vajalikel liinidel). Seega pidin ligi kolm tundi ootama. Mu juurde tuli üsna joobes meesterahvas, kes rääkis jõuludest ja sellest kui ilus aeg see on, muuhulgas ka sellest et tal on naine ja laps, aga naine jättis ta maha, sest ta oli midagi valesti teinud. Kuulasin seda meest, sest muud polnud mul nagunii teha.. Lõpuks kogus ta nii palju julgust et mu telefoni paluda, et naisele helistada. See ei olnud lühike kõne, aga seda meest kuulates, kuidas ta oma naisega rääkis… Selgitades et jõulud on aeg perekonnaga olla (loomulikult selgitas ka seda et ta on joonud ent sellele vaatamata, mõtleb kõike tõsiselt), ning tema sai aru, et on teinud elu suurima vea ja loodab et mitte saatusliku.  Lühidalt, kestis see kõne üle tunni aja, ent lõpptulemusena oli naine nõus ta tagasi võtma. Mees andis mulle telefoni tagasi, tänas taevani, kallistas ja tema silmad olid õnnest märjad. See oli liigutav hetk. Enne kui mu buss tuli, jõudis mehe elukaaslane bussijaama ja tuli talle järele. Mõlemad olid õnnelikud ning oli näha, et vähemalt mõneks ajaks suutsid nad tõesti oma probleemid seljatada, südamest loodan et pikemaks ajaks kui vaid ühtede jõulude jaoks. See oli ühe aasta südantsoojendav jõuluime- muuhulgas kasutas mees ka seda terminit oma kõnes, et naise südant soojendada.

Mis mina sellest sain ? Hetkeks hea tunde, ent siis tulid sina oma moraalilugemisega, et telefoniarve oli paganama suur. Ise väidetavalt olid sada korda limiidi pannud ja järjest alandanud, et ma nii suuri arveid teha ei saaks. Mida oleks mul olnud tähtsamat kellelegi öelda, kui sellel inimesel ? Jah, ma uskusin jõuludesse ning ei kartnud, et ta muuhulgas mu telefoniga vehkat teeb. See ei ole esimene kord, mil ma oma telefoni laenanud olen. Samuti pole ma kordagi kahetsema pidanud.

Usun, et olen selline just tänu oma vanaisale. Mehele, kes sinu sõnade järgi poleks pidanud mulle midagi tähendama. Sellepärast sundsidki mind kooli minema ? Laskmata koos emaga matustele sõita ? Sellepärast, et mind armastasid ei öelnud mulle ka seda, kui teine vanaisa haiglast koju sai, ei öelnud et ta oli mind näha tahtnud ja lihtsalt sellepärast et mul oli maal sada muud asja oma suvevahajal teha ei öelnud ka seda, millal ta matused on ? Kui vanaema haiglas oli, siis olid küll esimene süüdistama et ma seal ei käinud. Anna andeks, aga käisin. Ühe korra jah, ja sedagi siis kui ta magas, aga sa vist ei mõista iialgi mis tunne mul oli. Tundsin, et tahan temalt nii palju küsida, talle nii palju rääkida, ent samal ajal mõista, et ta pole enam see, et ta ei saaks mu küsimustele vastata, et ta saaks aru, mida ma räägin, ent ei pruugiks aru saada, kes ma olen. Kasutasin võimalust, tervitasin teda, jätsin mandariinid ja lahkusin. Tundsin, et ei suuda veel… Ning siis nägin teda unes ja kui uuesti läksin, nägin teda viimast korda. Vähemalt selles osas oli ühel inimesel õigus, et vanurid, kes on surmale lähedal, tulevad täielikult mõistusele. Nad saavad aru, kes nendega räägivad ja teavad kõike. Mis siis, et ta midagi ei öelnud. Usun, et ta sai aru, et ma hoolin temast.

Kogu mu pealtnäha mõttelageda jutu iva on selles, et.. Tahan teada, kus kohas ma vea tegin ? Mida ma valesti tegin, et sa mind nii pidid kohtlema ? Oli rahahäda tõesti nii suur, et lihtsaim viis oli mind rahaks vahetada ning ära unustada ? Kas sa tegelikult tead kui palju sa mulle sellega haiget tegid, ning kas tead kui raske on mul siia kirjutada, et kasvõi su pildi minema viskamine mulle hästi mõjus ? Mõistad, kui halb on mul öelda, et mul pole enam isa, sest ma ei suudaks sulle otsa vaadata ?

Loodan et mõistad või kui ei mõista, siis loodan et saad ükskord aru mida valesti tegid ja suudad edaspidi neid vigu vältida..

In life, you always find what you look for

If you look for good, you’ll find good.
If you look for bad, you’ll find bad.

In life, you always find what you look for.
Only thing that matters is – what you choose to see.

Jälle istun ja vahin monitori ning trükin sissekannet, mida ma ei tahaks, ent tahan südamerahu tagasi.
Kui see on kiri, siis mulle endale või ehk kõikidele ? Kõikide all mõtlen inimesi, kes tunnevad, et miski justkui riivas või puudutas neid..

Alustan lähemalt: tean, et sa ei loe seda iialgi ja mul on selle üle ehk hea meel ning kergendav on see kindlasti ka, oled viimane inimene, kes peaks teadma mu elust nii palju kui siit teada saaks. Sa ei tohiks tegelikult midagi teada. Kunagi kui sind kohtasin esimest korda, mõtlesin et oled kannatanud hing ning olgu mu elukaaslase eks või mitte, nii hull sa olla ei saa. Nüüd tean sind paremini. Mul oli tegelikult õigus. Selles osas, et sa nii hull pole, sa oled lihtsalt veel hullem… Iialgi ei ole ma kellelegi midagi öelnud, sind kuidagi solvanud ega su lähedasi, miks pagana päralt pead siis sina oma nina toppima minu ellu ? Mis õigusega levitad sa jutte et tead kes mu lapse tegelik isa on ? Mis alustel arvad üldse teadvat midagigi minu suguelust (sorry, aga olen täiesti kindel et vaid otseselt seotud isikud ja mina teame mu minevikku ja olevikku) ? Miks on sul vaja kõikidele plämada et suudad mu töökohalt mu välja süüa ning mu elu hävitada ? Usu mind, kallike, seda sa nüüd küll ei suuda. Tean vaid seda, et kui varem üritasin sinuga sõbralik olla siis, viimaste aegade ning su väidete tõttu, loodan nüüd et me ei kohtu kuskil. Kange tahtmine oleks sulle üks korralik keretäis kinkida- Ehk siis saaksid aru, mida ma mõelnud olen ? Ära iialgi ürita tulla minu ja mu pere vahele. Erinevalt sinust tean ma väga kindlalt kes on mu poja isa ja kes mitte, ning igasuguste juttude levitamine ajab mu tigedaks, sest armastan oma poega üle kõige. Usu, sa ei taha mind välja vihastada. Nii et kui seda lugesid, siis palun, hoia minust eemale ja mina ei torgi sind, pole seda siiani teinud, ei tee ka edaspidi. Minust eemale hoidmise all mõtlen ka poissi. Ei saa sul keelata oma eksiga suhtlemast ega muid idiootsusi suust välja ajamast, ent palun vaid mind rahule jätta. (Juhul kui seda juhtus lugema keegi, kes usub et on midagi sarnast kogenud, siis palun, ole nii hea ja jäta kommentaar või anna kuidagigi teada, kuidas sellisest tüütusest lahti saada- ilma kriminaalsete tegudeta. AITÄH ! (-: ).

Tegelikult ongi sellega kõik öeldud. Ebameeldivaim minu jaoks on see, et kui pöörduda politsei poole, pakub mõni ametnikest absurdse lahenduse ning mõni kukub sõimama, justkui ei tohikski hädas või muredes nende poole pöörduda. Kui inimene teab mu aadressi ja andmeid siis ei aita numbri vahetamine midagi. Eesti ei ole nii suur ja paratamatult on meil ühiseid tuttavaid ning miljoneid võimalusi kuidas mu uus number temani jõuaks.