Järjekindlus viib sihile.

Millest selline pealkiri ? See lihtsalt ütleb rohkem kui vaid ühe lause, see ütleb kõik, mis mu peas praegu on.
Elu võib ehk ebaõiglane olla, aga see ei heiduta mind praegu. Jõudu ja positiivsust annab soov midagi muuta ning tean et saan hakkama.

Mõtlemises olen jah, nagu kala vees, võib jääda mulje et muud ma ei teegi. Kes teab, on see tõsi või illusioon. Sundisin ennast natuke tagant ning keelasin nõrkushetkedel kontrollimast, kas mulle räägitu on tõde või vale. Paaril korral sain väga napilt endast võitu, ent peale seda kadus soov edaspidi vähemalt elukaaslast kontrollida. Jõudsin selgusele, mida minu jaoks tähendab küsimus, kumb on tähtsam- tõde või armastus, ning valisin viimase.  Ei aita ei nutt ega naer, tuleb leppida et inimesed on erinevad, ning paljud hakkavad ummikseisus kasutama väikseid hädavalesid, ent hirmus, et keegi solvuda võuib tõe moonutamise pärast jäädakse endale kindlaks kuni lõpuni. Milleks siis sundida inimest tunnistama et ta on mingil hetkel pidanud paremaks esitada enda silmis parem versioon kui see sisuliselt midagi ei muudaks ? Niisiis leidsin oma sisemise rahu.

Mul on ükskõik, mida minust praegu arvatakse, aga elu muutus ilusamaks. Siin ei ole mitte mingit alkoholi ega uimastava toimega aineid mängus, leidsin ühe vana kaustiku, kuhu olin kogunud mingil hetkel ammu-ammu, igasuguseid mõtteteri ning ütlusi mis pidanuks mind õigele teele suunama. See õnnestus. Sain tagasi midagi, mida kartsin kaduvat. Nüüd võin tõesti kinnitada, endale valetamata, et ma olen peaaegu üks kõige õnnelikumatest inimestest. Miks just peaaegu ? Sest ideaalsest õnnest on veel midagi puudu, tegelikult üsna palju, ent ma tean, et pingutades ja vaeva nähes saan need kõik vajalikud asjad tehtud ning takistused ületatud. Arvatavasti leian ka siis asju mis võiks paremini olla, aga see muudab kogu seisu veel positiivsemaks- on soov ja eesmärk, mida muud tahta ?

Asja kallale asudes leidsin üles selle kiiksuga koduperenaise, kes peaks igas naises olemas olema (mitte meeleheitel vaid kiiksuga, sest igal inimesel pidi olema väike oma kiiks, mis see siis ka poleks). Ühtlasi leidsime mehega üles tõelise armastuse. See oli kogu aeg olemas, aga vahepeal üritasime seda nii meeleheitlikult leida, et lihtsalt ei näinug omaenda nina ette. Tundub et elu ei saakski parem olla. Uinuda kaisus, ärgates näha ta armsat nägu, teada et millal iganes ma ka ei sooviks, võin ma teda kallistada ja öelda et ta on kallis või tänada teda selle eest et ta mul olemas on. Temagi on muutunud kuidagi rõõmsamaks ja hoolivamaks. Keda siis peaks huvitama need pisivead ? Mind igatahes mitte.

Meie korrusele kolis uus perekond, kuhu kuulub ka huvitav koer- labrador, kellel on komme põgeneda igal võimalusel. Tundub igati andestatav, ent tal kaasnevad sellega agressiivsushood. Nii ma neid uusi naabreid tegelikult kohtasingi, läksin öösel prügi välja viima ning tagasi tulles oli maja ees koer. Ta vaatas mulle eemalt otsa ning liputas saba, hakkasin taskust võtmeid võtma ja enne kui reageerida suutsin tuli ta urisedes ja hammustas põlvest. Sain kiiresti trepikotta ja ukse kinni tõmmatud. Ülemine naabrimees oli kuulnud meie rüselust ning tuli alla asja uurima. Lõpuks olime kolmekesi koridoris: mina, tema ja mu elukaaslane ning siis tutvustatigi meid meie uue naabriga. Igati vahva vene keelt kõnelev meesterahvas koos oma naise ja koeraga, naist mul näha ei õnnestunud ja ega soovinudki, sest juhtunu ehmatas päris kõvasti. Igatahes vaatamata komejandile mis eelnes, oli lõpus kõik hea ning ma lubasin et ei pea viha, sest polnudki midagi.
Tagantjärgi leidsin koerale isegi õigustusi. Esiteks oli ta võõras kohas, ning kuna enne oli elanud suvilas, siis ehk pidas kogu trepikoda oma territooriumiks ning mind sissetungijaks, teiseks oli asjaolu et mu toavõtmed olid jope rinnataskus, ning kui keegi oli tema vastu kunagi kätt tõstnud võis samuti arvata et ma üritan teda rünnata. Iialgi ei või teada, mis tema peas toimus, vaatamata tõsiasjale et ma teda natuke nüüd ehk pelgan, ei usu ma et peremees selles süüdi peaks olema.

Nüüd aga teise teema juurde. Mõistan et tulemas on jõulud ja puha… Tegelikult üks teine päev veel enne, mis peaks oluline olema… Kui sa seda loed, siis palun anna mulle andeks, aga ma ei saa teha nägu et midagi pole olnud. Lihtsalt ei suuda. Tõsiselt üritasin end sundida aga seekord ma hakkama ei saa. Kui kirjutasid, et ehk saavad meie suhted samasugusteks, siis ei saa need iial sellised olema. Ütlesid kord, et abielu on nagu kristallvaas- ilus ja tugev ning paljude tahkudega ja kui see maha kukub siis nii kergesti ei purune, vaid tekivad mõrad. Ent kui see kord puruneb, siis nii lihtsalt seda enam ei paranda, tegelikult on see pea võimatu. Meie puhul on tegemist peaaegu perekonnasidemega, mida ei tohiks iial miski kahjustada, ent siiski on teisiti läinud. Tean, et olen palju vigu teinud ja ma ei teagi praegu kas mind häirib miski sinu juures või mu enda tegude, ent kõigel pidi olema põhjus. Nii et las see olla. Minu jaoks tõi see välja palju negatiivset minevikust ning lisaks see mida mu elukaaslasele ütlesid/kirjutasid. Võin olla põikpea, aga siinkohal oligi lõplik piir. Anna andeks, aga ma ei saa teha nägu et midagi pole olnud. Ma ei taha enam üritada. Iga kord olen mingil hetkel kahetsema pidanud. Loodan, et sinagi õpid oma vigadest ja suudad oma poegadele olla hea lapsevanem, ning välistad need vead, mis sisuliselt viisid selleni, et tütart sul enam ei ole. See pole ühepoolne otsus.

Mul on siiralt kahju, et meievahelised suhted on muutunud puhasteks formaalsusteks kuskil paberitel ja et meid ei seo miski peale peresidemete ning mineviku. Usu, ma mõtlesin pikalt enne kui sellisele järeldusele jõudsin. Mul ei oleks sulle enam nagunii midagi pakkuda. Ent kui pidin hunt olema, siis… Võtame näitena koera, sest ma ei tea metsikuid loomi, kes endaga nii käituda laseks.
Omanik küll saab koera valida, mida vanemad teha ei saa laste puhul, ent midagi paremat ei tule mul pähe.
Peremees kolib ära, jättes koera maha. Koer jookseb talle järele, saba jalgevahel, sest ei suuda üksinda hakkama saada. Omanik võtab looma enda juurde. Hoiab teda nagu oskab, ning siis müüb maha. Koer arvab et see oli kogemata ning jookseb tagasi. Peremees kahetseb ning poputab lemmikut uuesti. Soodsal võimalusel müüb looma uuesti maha.
Kord katkeb ka parima sõbra kannatus, olles aru saanud, et temast ei hoolitudki. Kuskil oli keegi, kes ei pidanud, ent siiski hoidis teda. Keegi, kelle koer hülgas joostes karjajuhi järele.. Ent kes alati oli valmis looma toetama ja aitama nii kuidas oskab.

Ütleme siis nii, et ma valisin oma poole. Usu, kahetsen paljut, ent ma ei tea kas mõistad mida mina selle all mõtled. Loomulikult oli häid aegu ja ilusaid mälestusi, ent palun, nende mälestuste nimel, ole aus ka enda vastu ja tunnista, et võin olla noor ja loll, ent siinkohal on minu jutus ja vigases loogikas iva sees.

Leidsin ka võimaluse, peale selle siin, sulle oma otsusest ja mõtetest teada anda. Palun juba ette vabandust, aga teisiti ma ei oska ja ümber ka ei mõtle. Aitäh, et olemas olid kui sind vajasin.

Ma vaid..

Oi ma tahan palju asju. Sellele olengi mõelnud.
Tead, päris ausalt, ma tahaks isa. Sellist isa, kes oleks uhkusega vanaisa, sellist isa, kes käiks külas, sellist isa, et kui on raske, siis teaksin et võin tema poole pöörduda, iseasi kas ma seda ka teeksin. Ent tead, mis on kurb ? Kurb on see, et sina müüsid mu maha. Panid mulle, ning mis kõige kurvem, ka lapselapsele hinnasildi külge, ning vahetasid rahaks. Sain aru su vaikimisest, et mul ei ole isa. Sain aru ja usu, ma ei tahagi sind enam. Ma ei taha oma ellu inimesi, kes võimaluse saabudes mulle ja mu ja mu pojale hinnasildi külge mõtleks ja maha müüks. Saad aru ? EI TAHA ! Ma ei tahagi sinust enam midagi teada. Sülitasid mu mehele, sülitasid minule ja mu valikutele. Ent tead mis ? Tean jah, sa saad tigedaks, ja haud mulle kättemaksu, kui seda loed, ent mul on ükskõik. Ükskõik, sinust. Ma ei tahagi isa. Kui isa on keegi sinusugune. Meenutasime elukaaslasega jõule ja mis mulle meenus ?

Mulle meenus verivorstilõhn, mida ma jälestasin. Ahjukartulid, päris õiged ahjukartulid, kapsas, mulle meenus kuuselõhn (tead, mis see on, see on see kui päris ehtne kuusk lõhnab..), kuuse ehtimine, mulle meenus see jõulutunne.. Tead, mis haiget tegi ? Kui sind üldse huvitab siis see, et… Mu jõulud olid SEAL, seal, kus oli mu maailma armsaim vanaisa- inimene, kellest tunnen siiani puudust, seal, kus oli mu kass, seal kus oli pisike koer, seal, kus oli kõik. Mulle meenus ka jõulukingitus sõbrale… Mille ostsin ja pakkisin ning suurest hirmust põõsasse viskasin. Miks hirmust ? Sest ei ole viisakas omada nooremat sõpra. Ei ole viisakas.. Sinu arvates.

Sinu silmad ei loe seda sissekannet enam iial, ent… Ma tunnen sinust puudust, mu sõber… Sa olid parim ja sind ei asenda keegi. Olgugi, et olid mu elus vaheaegadel ajal mil koolis olin, sa jätsid mu ellu jälje ning oled mu südames alati. Ma ei tea, mida tunnevad su lähedased praegu ja ma ei tahagi teada. Tean, et su lahkumisega on mul siiani raske leppida. Osa minust lihtsalt ei suuda sellega vist kunagi leppida. Ükskõik, kus sa ka poleks, tea, et sind ei saa mitte keegi asendada ja ma mõtlen su peale. Kallis olid, sõbrake…

Ent mitte ainult isast ja leinast ma ei mõelnud. Sain uskumatu kogemuse kala püüdes. Negatiivse loomulikult. Kui poiss oli rahulik ja ilm soosis püüki, suutis haug mu landi siiski välja sülitada. Täna on puhkepäev ent homme võtan kätte ja proovin elussöödaga see viga parandada. Kala, kes on nii jultunud, et mu landile ja isegi trossile jäljed jätab, ning kõigele vaatamata sündmuskohalt lahkub on kriminaal, minu silmis.

Mis Sinusse puutub, siis… Mulle on selgeks saanud, et ma tahan olla maailma parim Sinu jaoks. Mitte miski, ega keegi, ei suudaks mulle Sind asendada. Sa oled parim. Kui Sinus kahtlen ning õiendanud olen, siis ausalt, ainult armastusest. Mitte keegi, mitte kunagi, mitte kuskil, ei ole mulle nii palju tähendanud, kui Sina. Sina oled mulle palju õpetanud ja ma tean, et Sind ei taha ma iialgi kaotada. Sa oled ausalt maailma parim. Las kõik jääda nii, igaveseks.. Armastan Sind (KL)

Suu puhtaks ja asjad südamelt ära.

Lugesin oma varasemaid sissekandeid, mõtlesin kõigele ja jälle istun siin ja kirjutan…
Paari asja tuleb natuke selgitada..

1. Nägin üks öö und, kus üks inimene mineviku osas selgitusi nõudis. Usun, et sellele lehele tema silmad ei jõua, ent muul viisil ei kujuta ma ette temaga suhtlemist. Küsisid unenäos, miks olen nüüd nii palju muutunud ja miks ei teinud ma seda kõike ajal, mil koos olime. Vastus sellele on lihtne: mu elukaaslane oli ja on palju kannatlikum ning ehk ka mõistvam. See on kõik ja rohkem ma seda teemat ei puuduta. Minevik ja olevik ei kannata võrdlust ning ma ei taha kedagi solvata ega kellelegi liiga teha. Ainult nii palju veel, et ma ei üritanud kellelegi haiget teha. Ausalt. Mõtlesin kõike, mida ütlesin. Sina tahtsid teha asja huvitavaks, mängida murdumatut meest ning olla kange. Ehk sellepärast kõik just nii läkski ? Olid karm ja kange, kui ärritusid, siis näitasid seda välja väga kergesti, ning mulle tekkis tunne et olen vaid su tujude maandamiseks. Loodan, et õppisid minevikust midagi ja et oled nüüd õnnelik. Tean, et sa ei arvanud minust hästi ja ka ma ise aitasin oma sigadusega sellele kaasa, aga su sõnad tegid haiget.  Ma ei tahtnud midagi, mis sind meenutaks. Sellepärast tagastasin kingituse.

2. Nüüd midagi, mis on seotud natukene esimese osaga. Samas unenäos oli mu isa (anna mulle nüüd andeks, kui suudad, aga ma ei saa kõike endas hoida ja see siin on tõde..). Olin koos oma elukaaslasega, ent isa arvas miskipärast et läksin tagasi eksi juurde. Ütlesin sulle sel ööl sõnad, mis mind ärgates hämmastasid, ent see pole esimene kord, mil sinuga sel viisil suhelnud olen, sellepärast mõtlesin tõsiselt elu üle järele ja jõudsin järeldusele, et tõde või vale, aga ma ei suuda rohkem kedagi lollitada. Lühidalt kokku võttes ütlesin et olen jah, mitte parima mehega koos, aga see on parem kui elada valetava mölakaga… Tahtsin jah, et jõmmil oleks oma vanaisaga võimalus suhelda, aga… Viiest inimesest neli laitsid selle mõtte maha, öeldes pea kõik, et oled suutnud paljude elu ära rikkuda ja ma ei peaks oma lapse eluga sama teha laskma. Nüüd mõistan, et neil on õigus. Ma ei ütle, et sinuga kõige vahepealse pärast surmani tülis tahan olla (pigem sind ignoreerida), ent said hakkama millegi alatuse kõrgema klassiga minu silmis. Väitsid et tahad olla isa ja vanaisa. Vahva, aga su teod on vastupidised. Saan aru, et tahtsid mu elu keeruliseks teha, näidata kui raske oli sul minu pärast.. Ent vaata, ühes asjas panid sa lootusetult mööda. Ma olen su tütar. Hoidsin sinu poole isegi siis kui teised selja pöörasid. Oma naiivsuses aitasin sind. Tegin head nägu ka su silmarõõmu kohates. Kannatasin ära, kui üritasid mind tema pojaga paari panna (usu või mitte aga me saime sellest aru), polnud hullu- vähemalt sain kellegagi suhelda selle asemel et mind köögis kui poolearulist koheldud oleks (anna andeks, ma tean kuidas serveerima peab ja kuidas süüa valmistada- õppisin seda koolis, ent minus on jonnakust rohkem kui piisavalt, et selle naise silmis end lollimaks teha). Kannatasin ära kui iga mu meessoost tuttavat kohtlesid justkui oleks meie vahel miskit enamat olnud. Andsin andeks, kui mind mu valikute pärast sõimasid. Hiljem oli ju nii hea lolli ära kasutada, mis ? Mul on häbi ja südamest kahju, et oma emale nii palju haiget olen teinud, mul on kahju, et ei uskunud meest, kes mängis mu elus lapsena uskumatult suurt rolli- oma armsat kasuvanaisa, kes mind keelata püüdis, aga mina ikka jooksin nagu loll kutsikas su sabas ja kaitsesin alati… Mul on kahju, et tänu sinu aitamistele olen olukorras kus ehk ei saa jõmmile nii head elu lubada kui ta vääriks, sest ma pean neid laene tagasi maksma, mis lolli peaga võtsin, “kallile isale”, kes omakasu nimel on valmis kõik ohverdama. Kindlasti mõtled, et olen liigsest päikesest hulluks läinud või pea ära löönud ? Ei ole nii. Selguse tõid sa ise. Mõtle natuke. Kui palju kirjutasid ja ühendust võtsid, kui sul oli lootust et sind kuidagi aitan ? Mitu korda päevas. Nüüd, kus mu elu oma tagasitegemisega, mõneks ajaks väga keeruliseks muutsid, ei suuda sa küsida sedagi kuidas jõmm elab, kas ta roomab, palju tal hambaid on jne… Ma olen ka kiuslik ja meelega sellest siin midagi ei kirjuta. Ei taha teada, siis ma ei sunni sind selliseid asju lugema. Kindlasti oleks sul või su silmarõõmul midagi öelda, kui teaksid poisi käekäigust. Säästan sind südamevalust ja minestamisest. Teen, mis õigemaks pean ja usu, saan ka isata hakkama. Usun et jõmm on õnnelikum, kui ta sind sellisena tundma ei saa. (Vana)isa, kelle poole võib alati raskustes pöörduda, sest ükskõik kui raske või keeruline poleks, ta suudab selle veel hullemaks muuta. Anna andeks, aga see on tõsi. Palun midagi uskumatut. Palun sul minu elust eemale hoida. See on  enam kui tõsiselt läbimõeldud palve. On töid, mis siin tegemist vajavad, kaalusin sinult abi paluda ent siis meenus, kuidas su viimane raha kulus siinkäigule kui meie, vanad mölakad sind sisse ei lasknud (kontrollinud oma valetamist: kord tulid õhtul, siis öösel, tegelikult ei tulnudki- usu, ma tean), sattusid minu aitamise pärast makseraskustesse (meenuta, kui väike oli summa mida palusin ning mis sinu pärast kasvas…) võtsid selleks väidetavalt laenu, mida sa tegelikult ei teinud, ütle mida tahad, aga ma tean kindlalt. Ära iialgi ürita mu ema solvata, ega ära alahinda mu mälu, ning ära tule iial juttudega, et paljusid su tegudest, mis kunagi mulle haiget tegid, teeksin ka ise kui jõmm vanem on. Olen kindel et ei tee seda. Enne koristan oma lapse toa ise, kui selle veel rohkem segamini keeran ja uksele kirjutan et tegemist on näitusega. Ainus hea tegu, mis pikaks ajaks meelde jääb on kutsa. Kuid, kas üks isa peaks oma lapsi ähvardama (sinu jaoks oli see nali), et kui koer end korra veel lahti tõmbab, teed tast šašlõki… Meil oli nii naljakas et läksime nutetud silmadega, koer rihma otsas naabrimeest appi paluma, et ta aitaks trossi korda teha. Nii väga saime aru, et armastatud isa teeb nalja. Usu või mitte, aga kui mul on meeles palju kordi, mil mind karistasid ülekohtuselt ja ära kuulamata, lukustasid mu tuppa, laskmata vetsu, naersid kui olid vahepeal ukse lahti teinud ja mina loll, seal nuttes istusin ja arvasin et ikka kinni olen… Kõik see halb, rikub vähese hea. Pidin su pildi ära viskama, sest see mõjus ärritavalt. Näen su pilti vaadates vaid üht üdini valelikku meest, inimest keda kunagi kaitsesin ja usaldasin, ning kes tänutäheks mu elu keerulisemaks vaid muuta üritab. Pidid mu looga ajalehte pöörduma. Jään ootama, millal siis endast lugeda saan. Igaühel ei ole isa, kes aitab lahkelt õppelaenu võtta, et saada 20 tuhat korteri remondiks, isa, kes meelitab veel laenu võtma, isa, kes lubab selle tagasi maksta, ning saades vanaisaks, maksmata jätab ja nii peenelt et ma tõesti maksehäiretes olen. Mida ma muud öelda oskan, kui aitäh ! Maailma parim isa. Siia lõppu tahaks vägisi öelda: my ass.. Usun, et kuigi sa inglise keelt väidad et ei oska, saad sellest siiski aru.

Tean, et tegin miljon viga. Ent ju ma siis olen loll ja naiivne, mõtlematu ja tont teab kes või mis veel, aga ma armastan oma perekonda. Poja nimel olen kõigeks valmis ja ka mehe nimel. Tahad mu elust uudise teha, siis tee. Ma ei ole uhke, üldse mitte. Ent usu, isegi sellises olukorras näeksid et ma liigun pea püsti. Jah, ma pole täiuslik, aga ma pole ka nagu sina. Kui raha tahan, olen valmis kõigeks ja kui halvasti on, siis sõiman, alandan ja teen asja hullemaks. Kuraditki mul sellist isa vaja on. Usu, veel pool aastat tagasi ei uskunud ma, et sinust kunagi nii arvata võin. Nüüd ei mõista, kuidas sain loll olla.

Tahtsid olla ingel ja ütlesid, et mu mees valetab mulle ja lollitab jne. Eksid. Sealt su vead alguse saidki. Meie vahele ei suutnud sa ronida, saa aru et ma olen valmis perekonna nimel paljust mööda vaatama, ennast ületama. Olen teinud asju, mida võimalikuks ei pidanud. Ei tea, keda selle eest tänada, ent arvatavasti mitte sind. Ei torgi sind rohkem,  ei kirjuta ega helista. Ei loe ka sinu saadetud e-maile ega vasta kõnedele. Andesta aga nii on parim minu jaoks.

Ütlesid ka seda, et loomi ei ole vaja. Jõmm on aga kassi küljes kinni ja ma ei ütleks et see viga oli. Kass hoiab teda ka, mängivad koos, jooksevad teineteise sabas ja isegi tudivad koos- nagu tõelised sõbrad. See, et sinul allergia on, ei tähenda et minu peres kellelgi olema peaks.

Sai jah, sinu mõistes avalik suu puhtaks rääkimine, aga just seda sa ju teed. Seekord ennetasin sind. Sest sina üritavat endast alati ohvrit teha ning lisaks oled ju asendamatu. Ära muretse, rääkisin su endise töökoha personaliosakonna juhatajaga. Kõik said naerda. Hämmastav, milline sa tegelikult olla võid… Loodan, et mõistad oma vigu ja muudad midagi..

Need, kes seda nüüd loevad ja mõtlevad et ma olen üks südametu mõrd, ma ei tea, kas need inimesed eksivad või mitte. Tean vaid, et teistmoodi ma ei oska enam. Olen üritanud andeks anda ja unustada, aga ei suuda. Kuidas andestada inimesele, kes peale iga jama kohe uue geniaalsusega välja ilmub ? Andke andeks, aga mina ei oska.

Üldse on minus miski muutunud. Näiteks kui elukaaslane tuleb juttudega et on nädalavahetuse kuskil ära. Ma ei suuda ta peale pahaseks saada. Sõbranna, kes natukene enne mind emaks sai, on näiteks väga pahane kui ta mees öösiti kalal käib või kodust ära on. Mina aga ei saa. Korra isegi õnnestub ehk tige olla (mitte et ma seda tahaks), aga see on lühiajaline ja läheb kohe üle. Tulevad hoopis mõtted, mida sellel ajal kasulikku korda saata kui teda kodus ei ole ja kuidas teda positiivselt üllatada. Mulle jõudis kohale, et temast kallimat mulle pole.

Tuleb ka parandada see ebatäpsus, et ma ei mõelnud tegelikult otseselt abieluettepaneku tegemist. Usun, et saaksin sellega küll hakkama, aga tean, et ta on mul mehine mees, mis tähendab et ohjad peavad tema käes olema (vähemalt nii kaua on kõik korras kuni ta ise usub, et nii ongi), nii et ma ei üritaks tema arvamust kuidagi ümber lükata. Pealegi ei ole mul kiiret ka kuskile. See aasta, järgmine või ülejärgmine, vahet ei ole. Üks paber ja sõrmus ei muuda ju midagi. Ehk muutis mu rahulikuks see, et ta ise stabiilselt mingi aja tagant kontrollib kas oleksin temaga nõus kunagi abielluma. Huvitav, miks ma peaksin ümber mõtlema ?

3. Sa ütlesid, et olen hunt. Ehk oli sul õigus ? Kui pidasid silmas seda, et rünnaku korral kaitsen oma perekonda ja kodu, siis sa ei eksinud. Pidin siin selles postituses ka sulle ühe lõigu pühendama, sest ma ei saa teisiti. Sa ei saa aru, miks meie tutvusele justkui käega löön. Niisiis  pean seda selgitama. Minu nägemuse kohaselt ei ole mina see, kes kõik sinnapaika jätab. Seda tegid sina, ammu enne mind. Siis kui viimane kord külas käisid. Lõid mu maailma segamini ning pidasid sobilikuks öelda “hüvasti”, ning selgitasid et ei ole ilus lubada taaskohtumist kui seda tulla ei pruugi. See oligi hetk mil Hunt läks mere äärde, tõstis oma koonu kuu poole ja nuttis oma kurblikul toonil… Mees läks koju ning tõmbas kardinad akna ette. See oli hüvastijätt. Miks siis nüüd tekitada minus süütunnet ? Anna andeks, aga seda ei tule. Nägin, su “printsessi”, temagi on eluga edasi läinud ja tead mis, mul oli kahju, et temaga kunagi ei suhelnud, et pidasin teda halvaks, et arvasin et tal on midagi mida minul ei ole. Tegelikult tal ju oligi- perekond, natuke enne mind. Nüüd teda kohates tunnen soovi teda tervitada. Mõnikord olen talle naeratanud nagu oleks tuttavat kohanud, ning ta vastab samaga või noogutab pead- justkui oleksimegi sõbrad.. Eh, veider maailm. Ent ma tänan sind. Olid olemas, kui vajasin lohutust,  andsid mulle tegevust, lastes mul unistada ja oodata, lõid mu maailmas asjad paika- kuigi tookord tundus et lõid kõik puruks. Tänu sulle sain teada, kui reetlikud võivad olla naissoost sõbrad, ning keda võin usaldada. Jah, inimene, keda uskusin olevat tõeline reetur, ei teinud mulle kordagi haiget. Vastupidi. Suhtles sinuga mu silme all ja muul ajal oli tal sinust ükskõik. Mitte nagu tol ajal minu jaoks parimad. Tea, et ajasin sind taga kui põrunud koer, sest sa olid tugev, kindel, sa olid nagu tugev puu, kelle najale raskustes toetuda, kes kaitseb tormi ja vihma eest. Sa olid justkui kindlus. Mind ei huvitanud, mis värvi on su silmad. Mind köitis su jutt, meie vestlused messeris, mis olid kord maailmaruumi-teemalised, ning teinekord puudutasid inimsuhteid (laiemas plaanis). Nüüd, anna mulle andeks, need read võivad haiget teha, kuigi ma ei tee seda meelega. Olen lihtsalt aus.
Sa ei armastanud mind, ega tee seda ka praegu, samuti polnud sa ka armunud. Sinu õnnetuseks, oled sa sõdur-  naised pidavat vormikandjaid armastama, lisaks sellele on sul pruunid silmad- taaskord pidid naistele väga meeldima… Järelikult oli miski sinus tekitanud arvamuse et oled vastupandamatu, et suudad ja võid kõike, ju sellepärast sõjaväelase elukutse valisidki. Ütlesid et oled rottweiler. Nüüd, mil olen ka selle tõuga lähedalt kokku puutunud võin öelda et kui seda nii mõtlesid siis… Need koerad on jah välimuselt sinuga sarnased: tugeva kehaehitusega teenistusloomad, loomulikult pruunide silmadega. Iseloomu poole pealt… Koerad varjavad oma arglikkust ja hirme ning ebakindlust urinaga ning jäävad lootma oma hirmuäratavale välimusele, mis ka töötab. Sina väitsid et kui on vale aeg silituseks, siis hammustavad- eksisid. Ei ole valet aega, on vaid vale inimene. Ma ei ole näinud ühtki selle tõu esindajat kes oma pererahva või lemmikisiku silituste peale hambad oleks paljaks ajanud. Sinu foobiaks minu silmis oli hirm üksinda olemise ees, sellele andis kinnitust see,et kui su parim inimene ära läks, tulid minu juurde,kui ma sinuga piisavalt ei tegelenud läksid mu klassiõdede juurde, võib-olla lootsid et hakkame sinu nimel konkureerima, ent sinu suureks pettumuseks ma loobusin. Siis leidsid mu blogi ning avastasid, et ma pole siiski ükskõikne. Kinnituseks tulid külla, ent veendusid siis et ma ei näita üles niisugust soojust nagu lootsid. Sellepeale ilmselt solvusid ja pidid edasi otsima kedagi, kedagi kes oleks nõus sind lohutama ja nö kõrva tagant sügama ja patsutama ning lohutama.

Ma ei kahetse kunagi, et olin sinusse armunud või su sabas jooksin, ehk aitas see mõne vea ära hoida ning olen tänu kõigele selline nagu tänaseks olen.

In life, you always find what you look for

If you look for good, you’ll find good.
If you look for bad, you’ll find bad.

In life, you always find what you look for.
Only thing that matters is – what you choose to see.

Jälle istun ja vahin monitori ning trükin sissekannet, mida ma ei tahaks, ent tahan südamerahu tagasi.
Kui see on kiri, siis mulle endale või ehk kõikidele ? Kõikide all mõtlen inimesi, kes tunnevad, et miski justkui riivas või puudutas neid..

Alustan lähemalt: tean, et sa ei loe seda iialgi ja mul on selle üle ehk hea meel ning kergendav on see kindlasti ka, oled viimane inimene, kes peaks teadma mu elust nii palju kui siit teada saaks. Sa ei tohiks tegelikult midagi teada. Kunagi kui sind kohtasin esimest korda, mõtlesin et oled kannatanud hing ning olgu mu elukaaslase eks või mitte, nii hull sa olla ei saa. Nüüd tean sind paremini. Mul oli tegelikult õigus. Selles osas, et sa nii hull pole, sa oled lihtsalt veel hullem… Iialgi ei ole ma kellelegi midagi öelnud, sind kuidagi solvanud ega su lähedasi, miks pagana päralt pead siis sina oma nina toppima minu ellu ? Mis õigusega levitad sa jutte et tead kes mu lapse tegelik isa on ? Mis alustel arvad üldse teadvat midagigi minu suguelust (sorry, aga olen täiesti kindel et vaid otseselt seotud isikud ja mina teame mu minevikku ja olevikku) ? Miks on sul vaja kõikidele plämada et suudad mu töökohalt mu välja süüa ning mu elu hävitada ? Usu mind, kallike, seda sa nüüd küll ei suuda. Tean vaid seda, et kui varem üritasin sinuga sõbralik olla siis, viimaste aegade ning su väidete tõttu, loodan nüüd et me ei kohtu kuskil. Kange tahtmine oleks sulle üks korralik keretäis kinkida- Ehk siis saaksid aru, mida ma mõelnud olen ? Ära iialgi ürita tulla minu ja mu pere vahele. Erinevalt sinust tean ma väga kindlalt kes on mu poja isa ja kes mitte, ning igasuguste juttude levitamine ajab mu tigedaks, sest armastan oma poega üle kõige. Usu, sa ei taha mind välja vihastada. Nii et kui seda lugesid, siis palun, hoia minust eemale ja mina ei torgi sind, pole seda siiani teinud, ei tee ka edaspidi. Minust eemale hoidmise all mõtlen ka poissi. Ei saa sul keelata oma eksiga suhtlemast ega muid idiootsusi suust välja ajamast, ent palun vaid mind rahule jätta. (Juhul kui seda juhtus lugema keegi, kes usub et on midagi sarnast kogenud, siis palun, ole nii hea ja jäta kommentaar või anna kuidagigi teada, kuidas sellisest tüütusest lahti saada- ilma kriminaalsete tegudeta. AITÄH ! (-: ).

Tegelikult ongi sellega kõik öeldud. Ebameeldivaim minu jaoks on see, et kui pöörduda politsei poole, pakub mõni ametnikest absurdse lahenduse ning mõni kukub sõimama, justkui ei tohikski hädas või muredes nende poole pöörduda. Kui inimene teab mu aadressi ja andmeid siis ei aita numbri vahetamine midagi. Eesti ei ole nii suur ja paratamatult on meil ühiseid tuttavaid ning miljoneid võimalusi kuidas mu uus number temani jõuaks.

Südamest südamesse…

Alustuseks on see vaid järjekordne sissekanne kellegi tundmatu blogis, väga paljude jaoks olen ma ju vaid tundmatu, kui keegi üldse mind pilguga saadab ja ausalt öeldes ei huvitagi see mind..
Võib-olla on see kiri, mis jääbki sissekandeks ning oma tegeliku saajani ei jõua, ma ei tea. Täna tundub et see nii ei lähe, ent kõik selgub hiljem.

On aasta viimane päev. Aeg vaadata tagasi oma tegemistele ning mõelda tulevikule. Olen mitmeid päevi mõtelnud ja mõtisklenud, ent  ei suuda leida endas vastust, mis oleks õigem. Meenutades eelmist aastat näib kõik nii kaunis ja ilus. Kui mu ellu tulid, uskusin et oled parim võimalik. Usu või mitte, ent usun seda siiani. Loomulikult pole kõik nii nagu oli siis.  Nüüd tunned mind paremini ning tean, et su arvamus minust on ehk muutnud. Vähemalt sinu käitumine on nüüd erinev varasemast.

Kirjutan sest rääkida ma ei julge ega oska, arvatavasti ei suuda kirjutadagi nii nagu tahaksin. Praegu on seegi mulle ükskõik. See ei pruugi sulle üldse nii kohale jõuda nagu tahtsin ja seegi ei lähe mulle praegu korda. Vahepeal tundub, et sa justkui ei lasekski kedagi endale lähedale, või vähemalt ei ole see mina. Igal tülil on tõesti kaks osapoolt ja usu, ma tean et olen süüdi, tean oma vigu ja vahel tundub mulle et olengi üks suur saamatu, kes peale eksisammude midagi ei teegi. Iga mu sõna tundub sind solvavat, millele vastad millegagi mida tõlgendan rünnakuna. Ehk ei ole see nii mõeldud, ent mulle tundub nii. Iga kord kui üritan olla aus ja avameelne, arvad sina et ma naeran su üle, ironiseerin või halisen liialt. Isegi kui sa selliseid väljendeid ei kasuta. Just sellepäst otsustasingi kirjutada. Ma ei suuda isegi loota ega paluda, et selle läbi loeksid, teed mida õigemaks pead.

Mitte iialgi ei ole ma arvanud et oled mu jaoks tühi koht. Alati kui sa kuskile kaod või minu jaoks kadunud oled, tunnen suuremas osas hirmu. Lihtsalt kardan sinust ilma jääda. Kui ka tunnen et olen vihane, siis natukese aja pärast tunnen end süüdi, sest ehk on midagi tõsist juhtunud ja mina isekalt istun ja tigetsen. Minu jaoks on loomulik (pigem paratamatu), et kui sedasi öö läbi mõtlen ja muretsen ning sa välja ilmud justkui poleks midagi olnud, tunnen jälle viha või solvumist. Sellistel hetkedel tunnen, et olen sulle tühi koht. Sind ei näikse huvitavat, et olen öö läbi üleval olnud ja muretsenud ning oodanud. Kui millegi peale solvun või ärritun (võin ju aru saada et see on pisiasi), teed mulle pikka aega etteheiteid. Üritan ju mõelda et sa ei soovi halba, ent alati ei õnnestu mul end selles veenda.

Solvudes või tigedaks saades võid sa justkui kõike teha: ähvardada oma lahkumisega, mis teeb väga haiget, ent sind see justkui ei huvitaks. Sul oleks taaskord justkui ükskõik. Selleks et veenvam olla lahkudki, ükskõik kas autoga või ilma, kas tuled tagasi samal või järgmisel päeval. Iga kord ma mõtlen et olen teinud valesti ja kui sinust ilma jään ei andesta endale iialgi.

Lubasin endale, et minu lapse elu tuleb parem kui minu oma. Nüüd tundub, et ma ei saa sellega hakkama. Ma ei taha sinuga vaielda ega tülitseda, ent miskipärast tundub vahepeal et muud ei olegi. Saan aru, et ka sul on raske, ent ma ei ole ju kõikvõimas. Osa minust tahab majandusliku olukorra parandamiseks tööle minna, ent teisalt ma ei suuda, seaduste järgi ei tohikski seda teha, sest ette on nähtud lapsehoolduspuhkus ja ma ei raatsi temast kaugele minna..

Enne tema sündi unistasin et kõik läheb paremaks. Ükskõik, mis enne ka olnud poleks, saame sellest koos üle. Haiglas oli kõik nii ilus ja tuju oli üsna hea. Koduski esimesed päevad kenad. Ent, miks on meil vaja pidevalt tülitseda ? Palun sind, anna mulle andeks, et selline vinguja ja tatipräänik olen, aga saa aru et ma ei suuda enam. Ma ei tahaks sinust ilma jääda ent samamoodi ei taha ma neid tülisid enam. Mitte millegi pärast on vaja teineteisele haiget teha ja ma ei taha enam haiget saada.

Tean, et kevadel sulle haiget tegin, aga anna andeks ma ei saanud tookord kõigest nii hästi aru, kui pidanuksin saama. Võid mulle seda nina alla hõõruma jäädagi, nagu ka mu mineviku armumisi, olen süüdi. Olin noor ja rumal, kujutasin asju ette, ent kas sellepärast peab tõesti lõpmatuseni kannatama ?
See kiri jääb viimaseks omalaadseks, see tähendab et neid teemasid siin, ei puuduta ma enam kunagi, kuskil mujal. Sellepärast küsin midagi, mis mulle rahu ei anna: kus kohast teadsid eda ja ene, et kord meie mingisuguse tüli käigus lubasid lapse hooldusõiguse pärast kohtusse minna ning põhimõtteliselt nende sõnade kohaselt ähvardasid minult lapse ära võtta ? Anna andeks, aga see küsimus lihtsalt jäi mind painama…

Oli varem, mis oli. Praegu soovin vaid seda et saaksime oma erimeelsused lahendatud ja eludega edasi minna ning et aus oleksid. Las ma kirtsutan omaette natuke aega nina kui ütled et kuskile lähed, usu ma saan sellest üle, ent kõik ajab hullemaks see kui vaikid, st lubad tulla ühel ajal aga tuled palju hiljem. Ma tahan sulle kõik andeks anda ja teeksin kõik endast võimaliku et meie kõigi elu oleks ilus ja hea, ent ma ei suuda. Tunnen, et enam ei jõua. Kui lähed, siis sunnin end su sõnu uskuma. Mõtlesin et kui paar tundi hilined pole ka hullu, siis mõtlesin et kui enne hommikut kodus oled, suudan ka ehk veel leppida, ent ei midagi.. siis helistas su vanaema ja küsis kus oled, ma ei teadnud. Ei teadnud sedagi kas üldse tagasi tuled. Kus ma tean, ehk ütlesin jälle midagi valesti ja sa solvusid ?

Mitte mingisugune psühholoog mind siin aidata ei saa. Palun sinult kogu südamest, kui selle kirja läbi lugesid ja aru said et see tuli südamest, mitte pole täis vihjeid, irooniat ega muud. Ausalt, siin neid ei ole. Palun, mõtle hoolega… Kas tahad ja suudad minusugusega koos elada ja olla või ei taha. Sa ei pea vastama kohe, mõtle rahulikult.  Ma ju tean, et ma ei ole täiuslik ega sellele lähedalgi, aga ma ei suuda ka kogu aeg kõigi jaoks kõiges süüdi olla, ma ei suuda kuulda kui valesti ma jälle midagi tegin, kui loll ma olen ja kui kõlbmatu. Tahan vähemalt Stenile hea ema olla ja usu, ma ei taha kuulda solvanguid. Kui sa tunned et ei suuda nii, st et tigedaks saades on vaja muude seas ka meile halvasti öelda ja solvata, siis on parem kui lähed oma teed.

Sa oled mulle väga kallis ja ma ausalt tahaks et saaksime hakkama ilma tülideta, ent tean ka oma vigu ja kui sa ei suuda ilma solvanguteta, siis palun… lahkugem “sõpradena”. Stenist on sellisel juhul kahju, ent ma tean omadest kogemustest et sellise elu jätkamine teeb talle lõpus rohkem kahju kui asi väärt on.

Palun, ürita minust aru saada…

There may be many flowers in a man’s life, but there is only one rose.

See sissekanne oli peaaegu valmis juba. Ent siis mõistsin, et teen taaskordse vea. Lubasin Sulle, et muutun ja sellepärast jääb see kirja vormi ning tegelikult ongi mõeldud just Sulle.

Ma ei tea, kallis, kas see oli tõsi või vale, ent tundsin eelmine nädal, et olen Sinu kaotamisele lähemal kui varem, palju lähemal kui tahtnuksin, sest just nüüd pidanuks me olema ju lähedasemased kui varem. Meie laps oli just sündinud ning emotsioonid olid laes. Ent Sina ei vastanud mu küsimustele. Mina süüdistasin iseennast, üritasin leida põhjuseid, mida valesti olen teinud ning kuidas peaksin käituma, et Sind ei kaotaks. Küsisin just sellepärast ainsalt mehelt, keda peale Sinu usaldanud olen… Ent ma ei saanud vastust.

Seegi tekitas masendust. Tema rõhutas, et peaksin lapse pärast tugev olema ning kui ta mainis, et peaksin koos lapsega lahkuma, tundsin et keegi pole mind varem rohkem alt vedanud kui tema. Selle üheainsa lausega hävitas ta palju ent lõi ka midagi kasulikku. Tundsin et ei suuda enam, ning sellepärast Sulle just nii ütlesingi. Olles aus nii iseenda kui Sinu vastu, tunnistan, et uskusin siis et lähedki. Iga kolin, krabin, kõik justkui kinnitasid seda, et paned asju kokku, hävitad meenutusi meist ja lähedki oma teed…

Ent Sina jäid. Aitäh Sulle selle eest ! Ma tean nüüd paremini kui varem et mul on väga vedanud. Kui saaksin kingiksin Sulle midagi erilist, aga ma ei tea veel mis see olla võiks. Oma peas ma tean, mis Sulle heameelt valmistaks, aga majanduslik olukord ja üldse elu ei lubaks seda sammu veel astuda. Ehk kunagi, suudan Sulle kinkida sobiva kutsika, ent enne peaks olema tõug ja kõik muu hoolikalt läbi mõeldud. Praegu on veel vara.

Kallis, ma armastan Sind üle kõige ja see pole vaid sõnadena mõeldud. Tahan anda endast kõik et Sa aru saaksid kui palju mulle tähendad. Mõtlen siiani sellele ajale kui Sind esmakordselt nägin, sellele päevale kui vend mu oma tuppa kutsus, et teiega koos oleksin ning kõigele järgnenule. Olen elus palju kordi arvanud, et tean, mis asi on armastus… Olen eksinud. See, mida ma Sinu vastu tunnen, see on midagi teistsugust. Võin Sinu peale vahel pahane olla, aga mu viha laabub kiiremini kui tekkida suutis… Tean tänu Sulle, mida tähendab tunne justkui oleks süda kildudeks purunenud. Tean, mida tähendab väljend, kellegi tunnetel talluma… Samas tean, mida tähendab ärgata ning naeratada, sest esimese asjana silmi avades näen oma kõige kallimat.

Tean, mida tähendab keegi kallis peaaegu kaotada. Tean, kui valus see on, ent samas tean ka seda et ükskõik kui valus ei oleks, on alati võimalik ära leppida, ning seda tunnet ei ületa miski. Iga tüli ja erimeelsus on meid lähedastemaks muutnud.

Aitäh, et minu jaoks olemas oled ning veel suuremad tänud selle eest et meiega jäid. Me armastame Sind !
Tea, et annan endast parima, kõik mis minu võimuses, et oleksin Sinu jaoks piisavalt hea naine. Loomulikult soovin olla parim, ent ei tea kas see ka õnnestub.

Tahaksin et jääksimegi kokku… Esimest korda elus mõtlen ka abielule… Ma ei tea, mis Sa minuga teinud oled, ent mulle meeldib see kõik.

Aitäh, et tookord tulid, aitäh et minuga rääkisid, aitäh et mind kuulasid ja aitäh et mind armastad ! Sina oledki parim (K).

Mis ka ei juhtuks, olen tänulik et olid minuga, et sain Sind enda omaks pidada, ning tänan Sind võimaluse eest hoida Sind oma südames. Tea, et minu südames on koht vaid ühele – Sinule. Meie pisike ei lähe arvesse, sest tema on ju meie armastuse vili, ning seepärast kallis ning oluline meile mõlemale.

*Sinule Kallis*

Kuulasin seda laulu ning meenutasin meie kohtumist. Kindlasti oleks see laul mu silmad avanud. Oh kui kaua mõtlesin kas ja kuidas peaksin Sulle lähenema, kuidas peaksin Sulle selgeks tegema et ma ei taha Sind kaotada.

Kõik need õhtud kui kodus olin ja arvasin et Sa mingi hetk lähed kuskile ja enam tagasi ei tulegi… Kogu aeg kartsin, et lahkud ja ma ei näegi Sind enam. Isegi siis kui haiguslehe lõpetada lasin kartsin et minnes tööle ja koju olen Sinust ilma…

Ent kauemaks sinna linna jääda ka ei soovinud. Seal ei olnud enam midagi head, peale Sinu. Ennastki ajab muigama kui meenutan oma tollaseid mõtteid ning tundeid ja seda kuidas üritasin elu eest põhjuseid leida et koju jääda. Sinus oli, ja on siiani, miski mis mind Sinu poole tõmbas. Miski, mis tegi raskeks mõtte et võin Su kaotada.

Teadsin juba siis, et kui kord minema pean, oleks mul kergem kui teaksin et tegin kõik ja jäin Sinust ilma, kui lihtsalt kohusetundest jään oma valiku juurde ning Sulle selja pööran.

Arvatavasti on Sul õigus. Kui Sa mind too õhtu kinni poleks hoidnud, oleksingi ehk läinud ja jäänudki. Ma ei tea miks. Varem ei teadnud ma et mul mingisuguseid erilisi truuduse või mille iganes jooni olnuks. Ehk oli mu klassiõel õigus ja Sinuta läinukski kõik nii… ? Lihtsalt hirmust lasknuks Sul minna ja kannatanuks vaikides edasi.

Päris ausalt öeldes ei tea ma siiani, miks tegelikult temaga olin või temaga jääda tahtsin. Seal ei olnud midagi, mis mind kinni hoidnuks. Kui mõnes sissekandes kirjeldasin negatiivsemaid hetki, siis tegelikult oli neid rohkem kui ainult mõni. Ehk oli neid isegi rohkem kui positiivset ent miskipärast sundisin end kõigest mööda vaatama ?

Ma ei tea. Võib-olla suutis mu aju midagi kinni mätsida. Midagi, mille vahepeal justkui unustanuksin, ent nüüd alles meelde tuli taas. Ning need asjad panid mu mõtlema, miks ma üldse kahtlesin ? Tean kindlalt et Sinust ei saaks niisugust inimest nagu oli tema. Sa oled selleks liiga hea. Ent kas tema suutnuks kunagi nii hea ja armastav olla kui Sina praegu ?

Kõik sai alguse tuttavast kes rääkis et naiste ülesanne on kodu korrashoid ja laste sünnitamine. Tema arvas et selline mu praegune elu ongi. Aga ei ole. Jumala eest ei ole ! Mul on kõik korras ja ma olen rahul. Ent jäänuks ma veel aasta tagasi temaga… Olnuks see ehk mu elu ?

Ei tea. Lapsi ta kartis. Võib-olla sundinuks muid meetmeid kasutama. Kui me Sinuga vahel läbi nalja kakleme ja teineteist näpistame nii et mul paaril korral sinikad olnud on, siis see pole mitte midagi. Ent temaga me ju selliseid nalju ei teinud… Ta väitis et kaitseks mind, ent näiteks hetkel kui tundis et ma teda ei armasta oli ta karm… Karmim kui vaja.

Tead et too esimene õhtu, Sa päästsid mu, ise seda teadlikult tegemata ? See, et kasuisa ja mu vennaga välja läksid mind otsima… Sel hetkel oleks ehk midagi juhtuda võinud, ent täpselt õigel ajal helistas mu kasuisa ning peale kõne lõpetamist ütlesin et mul on uni ning kui ma magama ei saa, siis lähen koju.

Tegelikult üsna hale mõelda mida kõike temaga seoses läbi elasin. Kui ta ongi selline.. ka nüüd.. Siis ei jää mul muud üle kui ta naisele kaasa tunda. Mees, kes ükskõik millises joobeastmes suudab oma väidetavalt armastatud inimesele selliseid sõnu öelda, temaga nii käituda, ei ole vähemalt minu jaoks mees…

Seda enam oskan ma hinnata praegu olemasolevat. Aitäh veelkord, et minu jaoks olemas oled, kallis !

Love the one that’s right
Not the one you keep thinking of
Open your eyes
Take a look, let him in
Don’t let your life go by dreamin’
‘Bout some other guy when you are dancin’
With him cheek to cheek

Flying around in a jet
Champagne and limos you bet!
Laughing and having some fun
Though he’s not even the one

Love the one that’s right for love
Not the one you keep thinking of
Open your heart
Take a chance, let him in
Don’t try to say that he’s not
‘Cause of all the things that he’s got

For he’s just a guy that wants you and he’ll be true
And although he just tries to explain
That all of this fun’s not a game
He’ll turn around and walk out that door
Just tell him he’s yours!

Ilus vale vs valus tõde: kumb siis on parem ?

Olles aus, pean tunnistama et see sissekanne kandis algselt hoopis teist pealkirja ning sisugi pidi teine olema… Oligi. Aga mis siis muutus ? Muutus see, et naeratav mina muutus taaskord nutusemaks. Ma ei jõua enam ei kahelda ega ennast lollitada. Parem mõtlen endagi jaoks siis negatiivseima lahenduse ja reaalsusel on võimalus mind seega vaid positiivselt üllatada.

****

Tahtsin selles sissekandes mainida sammukesi edu suunas ja seda kui ilus mu elu ikkagi on.
Ent mis tuli ? Tuli kiri. Kiri Sulle, jah just Sulle, Sulle kes Sa oskad mu küsimustele ehk vastata. Vastata paremini kui tema või mina ise.

Halenaljakas, aga just täna ja praegu meenusid mulle ühe inimese sõnad: kui sa ennast ei muuda, jäädki üksinda, oma koduloomadega. See inimene eksis, sest ma ei ole koduloomadega, mul on ka laps, aga põhimõtteliselt tundub tal õigus olema. Kui sa vaid loeksid seda, siis ma paluksin sinult et vastaksid mu küsimusele, milliseks ma muutuma pean ? Millisena ei jääks ma koduloomadega üksinda ? Ma tõesti ei suuda enam midagi välja mõelda.

Saatsin talle ühel varahommikul ausa ning otsekohese küsimuse, see sõnum suutis ta tunni aja jooksul koju tuua ning nädalaks paremaks muuta. Kas ikka suutis ? Ma ei tea enam. Arvasin ka seda, et märkmepaberike J. ja K. numbritega leidis lõpu prügikastis- miskipärast mäletasin et viskasin selle minema. Seda suurem oli mu üllatus kui oma teksad kuivamast võtsin ja neid jalga panin. Leidisn tagataskust sellesama paberikese. Miks paganama pärast on nii, et kui taskusse ununeb midagi olulist (mõni visiitkaart mida vaja läheb või mõni muu olulise infoga paber), siis need muutuvad kas pudiks või lihtsalt pole võimalik seal olnud andmeid enam kuidagi välja lugeda, ent see paber poleks nagu pesus käinudki. Isegi tint pole laiali läinud. Mitte ühtainsamatki märki sellest et paber märjaks oleks saanud. Kuigi teksad käisid täiesti kindlalt pesus ja olid kuivama pannes ikka korralikult märjad..

Tegin jah ühe alatuse. Nimelt kustutasin J-i ta msni kontaktidest. Võin ju mõrd olla, aga ma ei kavatse seda inimest enam kannatada. Jäägu siis nii, klassikaline küsimus: mina või tema. Kui kõigi teiste tegelike ja väljamõeldud konkurentidega hakkama saan, siis temaga mitte. Juba esimene kord, kui nägin vaid ta pilti arvutis, tundsin kui palju see mulle haiget teeb. Isegi rohkem kui pilt temast ja ühest neiust koos.

Nende omavaheline suhtlus tegi veel rohkem haiget… “mõtlesin sa oled vaba ?” ja tema: “Imelik tunnistada, aga igatsen.”
Ütle palun, mida ma pean tegema et ta minuga jääks, et ta jääks oma perega ? Ma teeks seda, aga samal ajal vasardab kuskil peakolus vana “hea” lause, et kui armastad, siis lase minna…. Ent see teeb juba haiget. Ükskõik kui mitu korda ma tal minna ei laseks ja mitmel korral ta ka tagasi ei tuleks, läheb ta ju taas ja ma tõesti ei suuda jagada.

Praegugi. Ma ei tea tegelikult kuhu ta läks või kellega… Küsis vaid ega ma ei pahanda kui paariks tunniks läheb. Sellisel kellaajal ? Loomulikult ma ei rõõmusta. Näitasin oma pahameelt välja rohkemgi kui tahtnud oleksin ja kõik mis tema sellepeale tegi… Oli… Ta kükitas mu kõrvale ja ütles et põhjus miks läheb ei ole selles, et ma selline olen… Ent see et mulle ei meeldi et ta läheb, et ma ei tahaks et ta läheb, see teda ei huvita…

Tahtsin teda uskuda, aga… Miks oli siis enne lahkumist vaja käia väljas telefoniga rääkimas (ma mõtlen õues) ? Isegi süüa ei võinud mujal kui teises toas arvuti juures…

Tunnistan, et praegugi saatsin talle sõnumi. Rase või mitte aga ma olen üsna meeleheitel. Mul ei ole muud kui kahtlused. Tean, et see kõik on mõtlemisest ja ise ma kujutan asju ette, aga ometi neid sõnumeid pole ma välja mõelnud. Nagu pole ma ka välja mõelnud seda, et ta taaskord minema läks.

Surun alla oma ego ja tont teab mille veel ning võin andeks anda, kui ta oma nn mehelike vajaduste pärast kuskil on. Ega ei peagi ükski mees aru saama et ka naistel võib-olla mingisugused vajadused on… Tõesti ei pea. Katsun ära kannatada ja hakkama saada, ent kui ükskord tunnen et ei suuda, mis siis saab ?

Aga mida ma virisen ja kes üldse viitsikski neid kõiki sissekandeid lugeda või sedagi kirja näiteks.

Sain vastuse sõnumile. Väidetavalt läheb korraks sõbraga kaasa ja tuleb siva tagasi. Eks ma siis usun teda.

Kirja tegelik point pidi olemagi küsimus Sulle, Sulle kes Sa selle kirja ehk läbi viitsisid lugeda, mida ma peaksin tegema, kuidas end muutma, et olla talle parim naine, et olla tema jaoks naisena niisama hea ja kallis kui tema on mulle mehena ?

Omas peas olen kõike mõelnud. Petmised annan andeks, kui vingumise tuju tuleb ja teisiti kuidagi ei saa siis kirjutan siia midagi kokku… Vähemalt ei hakka ma siis tema kallal asjatult urisema. Loodan ka sellele et võin tema sõnu uskuda, kui ütles et tahab perekonda, et sooviks poega ja et ta ei tahaks mitte kellegi teisega lapsi saada ning sooviks et me lõpuni kokku jääksime… Kuigi ma ei tea mis ettekujutus minust nende kõikide sissekannete ja halamiste põhjal jääda võib, on fakt siiski see et ma usun teda ja armastan ning usaldan.

Kuna korter on väike ja peagi sünnib laps, ei saanud ma täita tema soovi võtta kutsikas.. Andsin endast parima ning nüüd täidab koera ülesandeid ja kohta väike tuhkrukutsikas, kes enam ei olegi nii väike.

Oleksin tänulik kui vastaksid mu küsimusele.. Sest ma tõesti tahan olla tema jaoks parim naine. Kui olen temalt küsinud, vastab ta alati et ma ei peagi muutuma, kui siis jah vahel vaid rohkem seelikut kandma ja temaga koos väljas käima. Need asjad on aga juba ammu korda saanud.

****

Lõpetuseks siis midagi positiivsemat ka. Oma vana läpaka panin oksjoni korras müüki ja tegelikult uskusin veel eile varahommikul, et parimaks pakkumiseks jääbki 1050.- aga see oli tõeline üllatus. Tõepoolest viimase kümne sekundiga oli parim pakkumine ei rohkem ega vähem kui 2000 krooni ja kui arvasin, et võitja seda välja osta ei soovi, eksisin taaskord. Vähemalt kirja põhjal teen järelduse et ta on huvitatud. Lubasin linna ise ära viia ent sooviksin kohe sularahas ka summa siis saada- ikkagi aus äri, komm-kommi vastu.

Eile lõuna paiku hakkasin ka pisikese riideid läbi vaatama, et mida siis haiglasse kaasa võtta. Üsna masendav tundus see seis olemasolevate osas ning olin juba valmis alla vanduma, ent ladusin nad kõik kasti tagasi, homme siis triigin ja panen sahtlitesse valmis kenasti.

Masendus riiete osas läks aga üle. Otsustasin tuttavaid kuulates hakata otsima netist igasuguseid komplekte.. Ent sõbranna teatas rõõmsalt, et tal on pojast täitsa uued asjad üle: kaks komplekti ja lisaks veel natuke nänni. Kuna ma tasuta midagi justkui välja pressida ei taha, siis leppisime kokku sümboolse summa ja järgmine nädal peaksin need asjakesed siis kätte saama. (-:

Tahaks veel kuskilt ühe kombeka leida (netipoes üks oli, aga oma silm on ikka kuningas) ja natukene pudi-padi veel, siis ongi kõik justkui olemas ja valmis.

Saab jalgratta keldrisse ära viidud ja natuke koristatud, siis tuleb ka voodi kokku panna. Arvatavasti toimub ka see lähima paari päeva jooksul.

Emaks saamise rõõmud on tegelikult kõigest muust päris suure kaarega üle.

Ongi vast õige aeg lõpetada ja magama sättida.

Ent vastused küsimusele on siiski väga teretulnud. Ma ju tõesti tahan olla parem kui mitte parim. )

..Ma olen kõrvuni sees, nii sees kui olla võib veel..

Kallis,

ma ei tea kus kohast alustama peaksin või mida ütlema…
Tunnistan, et vahel kui Sind kodus polnud suhtlesin Sinu eksiga. Ei oska Sulle öelda miks see nii on, aga tema jutud sellest kui halb ja vastik Sa oled ning mida kõike Sa valesti tegid kui te kaks koos olite, need jutud tekitavad minus iga kord igatsustunde. Isegi kui Sa tõesti vaid korraks välja oled läinud, tunnen et tahan Sind kallistada, lihtsalt Sinu lähedal olla ja öelda et armastan.

Mõtlesin just et mida ma tegema peaksin ajani kui koju jõuad, kui helistasid. Olin just eelmise sissekande ära jõudnud salvestada ning seda muutma hakata ka polnuks enam mõtet ent seda rõõmu endas hoida ma ka enam ei suuda. See on ju suurepärane tunne või mis ? Tunne et kõike rõõmustavat ja head on nii palju et kui seda kellegagi jagada ei saa läheks justkui lõhki.

Miks ma rõõmustan ? Esiteks sellepärast et mul on tõesti maailma parim mees: Sina, teiseks me saame poja, meie kallis Sten peaks ennustuste kohaselt ju kuu aja pärast sündima, kolmandaks on meil Krissu ja Pätu, meie vahvad karvased sõbrakesed, kes alati tuju heaks suudavad teha. Üks neist küll ka mehiselt pahandusi kokku keerata, aga ta on ju ikkagi siiam.

Rääkisime Su eksiga paar päeva tagasi messeris.  See oli armas. Mõtted läksid sellele kuidas me Sinuga tutvusime, suhtlesime ja lõpuks kokku jäime…
Meie vestlused autos.. Esimene oli see, kus tundsin et Sinus on midagi sellist, mis mulle väga meeldis. Midagi, mis tõmbas mind justkui magnetiga. Sa olid kuidagi täiskasvanule omase suhtumise ja jutuga, Sul oli oma maailmanägemus, Sa kuulasid ja meil oli Sinuga palju ühiseid jututeemasid… Erinevalt sellest, kellega sel ajal koos olime. Sa ei hakanud moraali lugema, et joon… Sa ei öelnud et ma muud ei tee kui virisen, kuigi tegin seda sel ajal ikka kõvasti. Kuulasid mu ära, rääkisid endast ja andsid nõu. Sa tundusid nii täiuslik, et iga kord kartsin Sinust lahkuda, olgu siis minutiks, tunniks või päevaks.

Kui läksid tüdrukuid ära viima, kartsin et Sa ei tulegi tagasi… Kui hiljem telekat koos vaatasime kartsin teisse tuppa magama minna, rääkimata majast lahkumisest, sest kartsin et kui ärkan Sind ei ole enam…  Tahtsin Sinust lahkuda ent samas kartsin ka seda, et Sind kuidagi tüütama või ahistama hakkan või ehk pealetükkiv olen..

See õhtu kui mu kasuisa (selleks jääb ta minu jaoks alatiseks) mu eksile ütles, et jään koju kuna meil on perekondlik õhtu ja ta ei luba mind mitte kuskile… Rääkisime Sinuga autos… Mul hakkas jahe ja Sa hoidsid mind soojas. Kartsime et keegi võib midagi näha ja üritasime kõike oma arust saladuses hoida. Võtsid mu käed oma kätte… Vaatasime lumesajuses öös taevast (autoakendest välja muidugi:)) ja Sa ütlesid et oled vaba… et tahad kunagi perekonda… Ning sedagi, et minul on ju keegi… Selle lausega tegid Sa mulle selgeks, et kui Sul minna lasen, teen saatusliku vea.

Minu õnnehetked olid sel ajal koos Sinuga. Su lõhn ajas pea sassi ja võitis mu südame, Su silmad, oi need olid ilusad (on siiani), Su hääl oli muusika mu kõrvadele, kuhu Sa ka ei läinud tahtsin Sinuga koos olla.

Siis mõistsingi, et olen oma saatusemärguanded saanud ning kui neid eiran, ei ole mul kedagi teist süüdistada. Olla mehega, kes mind mitte millekski ei pidanud, kes ei saanud minust aru, kes ei tahtnudki aru saada.. Ta oli lihtsalt liiga noor. Ent Sina, Sina… Sa oled minu kallis.

Oma sõbrannade ja tuttavatega Sinust rääkides ütlesid nad alati, et ainuüksi mulle otsa vaadates võivad nad öelda et ma olen kõrvuni sees ja rohkemgi veel ning et nad pole mind sellisena kunagi näinud. Paljud noomisid ja hoiatasid aga ma eirasin kõiki reegleid ja hoiatusi, sest olles see kes olen ning käitudes nii nagu paremaks pean, tundus palju lihtsamana. Kui see tähendanuks Sinu kaotust, teadnuks ma siis et just iseenda lolluste pärast läks kõik nii.

Üllatus-üllatus, aga ma ei kahetse mitte kui midagi ! (-:

Kui Sa oma kõne lõpus korra vaikisid ja ütlesid et olen kallis, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Ma olen õnnelik ! Nüüd ma tean ja tunnen taaskord et Sa tõesti armastad mind ja tahad perekonda. Soovin minagi, et varsti koju jõuaksid, ent palun Sind, ole ettevaatlik ja pigem rahulik. (:

Meie ootame Sind ju alati, ükskõik kui kauaks Sa ka ei jääks. Sa oled parim ! Ükskõik mida ma vahel ei mõtleks või kui palju haiget mulle ei teeks teadasaamine et oled nö paha peal käinud, Sa ju tead, et ma annan Sulle andeks. Ja lõpuks tuled Sa alati koju.

Musi, Sa oled parim võimalik mees, ma mõtlesin neid sõnu siis tõsiselt ja mõtlen siiani: “naisel, kes Sinuga koos on, on vedanud,” sest see naine olen mina ja ma tean täpselt kui õnnelikuks Sa mu teha suudad. Lisaks oled Sa maailma parim issi, anna ainult natuke aega ja Sten ütleb Sulle need samad sõnad.

Me armastame Sind !

Akon- Dangerous…
DJ Raaban- Anima Libera
Niki- Liisa
Mr. President- Coco Jambo
Ja paljud teised jäävadki Sind ja meie algusaegu meenutama. (L)

Vahel tuleb armastuse tõestamiseks konkurentide allutamise asemel ise alistuda.

Tunnen, et ma ei tunnegi midagi…

Arvasin et on mõtet võidelda, aga kas nüüd ka on, ma ei tea.
Miskipärast olen praegu vist liiga rahulik. Ehk on see haigusest tingitud, ehk millestki muust, ma ei tea.
Sain küllaga fakte selle kohta et neiu, kellega vestlesime ei olnud ainuke ja jätkuvalt ei ole.

Tunnistan ka seda, ükskõik kes seda sissekannet ka lugema ei peaks, et seekord saatsin sõnumi mõlemale neiule/naisele. Olen nende suhetest oma elukaaslasega piisavalt teada saanud, et seda tegu mitte kahetseda. Just sellised sõnumid nad saidki, et mulle ei meeldi oma lapse isa teistega jagada aga kui neil omavahel armastus on, siis võin kõrvale ka astuda, lihtsalt ei taha enam haiget saada ja kannatada. Usun, et mõtlen sama ka siis kui kord uinun või kui kord terve olen.

Enne kasvatan last üksinda kui kannatan seda “tädide ja emmede” nalja vaikides edasi. Ühel naistest on lapsed.. Ma olen aru saanud, et talle ei meeldi mõte, et ta on kellegi armuke ning samas midagi tõsist mu mehega ka ei taha. Seda lihtsam mulle. Teine neiu teab aga et mu mees on vaba ja õnnetu.. Saab siis nüüdki teada et see nii ei ole. Me kõik saame nendest sõnumitest kasu. Esimene neiu küll vaevalt, sest ma ei hakka neid šokeerima ju sellega, et oi kuulge… Sõnumid saatsin nii nagu ikka viisakas. Pöördudes konkreetse isiku poole.

Mehelikud vajadused või mitte, aga kui sõnumeid saates kasutatakse väljendeid et igatsen jne, siis järelikult on ka tunded, mitte enam ainult seks. Ei hoia ma kedagi kinni. Saan lapsega üksinda ka hakkama. Ent kõik skeptikud, teie kurvastuseks ütlen kohe ära, et laps ei kuule oma isast midagi halba. Vaatamata kõigele ma armastan seda kaabakat, ent kui mu armastus ei ole piisav, et teda endaga hoida, siis ei saa ma midagi teha.

Las ta siis läheb ja saab õnnelikuks. Ükskõik kellega. Kas kellegagi neist neljast või veel kellegi  uuega. Jah, ta on mulle ülikallis, aga… Ma ei saa ju teda jääma sundida. Kui kedagi armastad, lase ta vabaks. Just seda ma täna tegingi. Kui vaja, lasen tal minna, sest praegu saan ma vaid haiget ja teen ka lapsele haiget. Seda  ma ei taha.

Kui seda sissekannet peaksid lugema mehed, siis… Teadke, et naise rasedus ei ole midagi mida mees peaks kohustuslikult kannatama. Ideaalis on see midagi, mis peaks rõõmu valmistama ja see kui voodielu pole enam see mis enne.. See ei tähenda et peab kohe teise naise juurde minema. Ent mina vähemalt sooviksin siiski ausust.

***

Seda osa ma Sinu puhul enam ei mõistagi. Kuhu kadus ausus ? Miks Sa mulle ei vastanud kui küsisin, 1. kas petad mind ja 2. olen ma vilets naine ja kui olengi siis mida ma teisiti peaksin tegema. Sa vastasid mõlematele eitavalt. Mõlemal juhul Sa valetasid. See tegigi kõige rohkem haiget. Kui Su elu on ummikus, siis üritad iga pisisasjaga tüli norida. Justkui oleksin ma süüdi. Ent kui tahan aidata ja olukorra lahendada, keerad selja ja arvad et Sind rünnatakse.

Täna tegin midagi, mida Sa mulle arvatavasti ei andesta. Aga ma tegin seda sest tahan ausust. Tahan et mu lapsel oleks kõik, mida ta tahab. Kui Sina aga armastad kedagi teist, siis parem on tal isata kui sellise isaga, kes on vaid kohusetundest perkonna juures ja teeskleb.

Nüüd ma palun Sind, ole aus ja ole aus kõigepealt iseenda vastu !

Südames ma muidugi loodan, et jääd meiega, aga kui ei jää, siis tea et armastan Sind. Ning meie laps kuuleb seda minult ka, et Sind armastasin. See ei ole vale. Kui Sinust nüüd ilma jään, siis ausalt öeldes, pole ma väga kurb. Kahju muidugi, aga samas tean et kaotasin Su oma käitumise pärast, et tegin midagi ning selle tulemusena jäin Sinust ilma. Muidu ma mõtleks, mis läks nihu.

Anna andeks, aga vahel pean ma oma armastuse tõestamiseks Sind aitama, Sinu elus.. Kui teda armastad, siis mine ja saa õnnelikuks. Ma ei saaks küll naeratades lehvitada aga vähemalt oleksid Sa siis õnnelik. Kui Sa neist kumbagi ei armasta siis ole aus ja jää  meiega. Ent siis pead alati aus olema. Mulle ei meeldi valed.

Head ööd, kallis ja näe unes seda mis Sind õnnelikuks teeb, ning loodetavasti on Sul see ka hommikul meeles.