…tunnen nõrgana end…

Mul ei ole praegu tuju hakata kommentaaridele vastama (teab see, keda siinkohal silmas pean, vihjeks ka sissekande pealkiri).
Paar päeva on tunne, et midagi on väga valesti. Miks pagana pärast teeb elu minuga nii ? Miks ma tunnen Sinu valu ja halvasti minemisi justkui enda omi ? Mul on mees, mul on kõik, ent ikka ja jälle ristuvad me teed, ikka ja jälle mõtlen kuidas Sul läheb ja täna sain teada, et mu halb eelaimdus (jah, nagu seebikas, ma ütlen) oli seotud just Sinuga. Miks ?! Ma tean vastust, Sa oled mu kaitseingel. Parim sõber, keda üks inimene endale tahta võiks..

Öö oli tööl jube ras. Mõtlesime kõik pisikese poii kaotanud inimestele, kõikidele, keda see puudutas, ning ma usun et neid on väga palju. Tahaks keelata internetis kommenteerimise selliste uudiste juures, tahaks teha nii, et seda poleks juhtunud. Ei, tegemist ei olnud mu tuttavaga, ent olles ise ema ja selle riigi kodanik soovin et saanuksin ja saaksin midagigi teha, et seda kõike muuta…

Nüüd, kui mõtlesin et pean magama kerima, tuli üks loll mõte pähe ja oh seda neetud elu.. See loll mõte osutus juhuslikult tõeseks..

Annan endast 110% et Sind nüüd aidata ja toetada, olla olemas nii nagu Sina minu jaoks olnud oled.

Kodanik nimega Punkt, peaksite sellest postitusest küll kõik olulise välja lugema ja tegema omad järeldused. Katsun jõudumööda jälgida, millisele järeldusele jõuate.
Kui mind pole siin, olen seal, kus mind vajatakse. Enne kui taas liialt hilja on.

Keegi siin pole süüdlane- miks see mind nii väga kummitab ja eriti just praegu. Ah kuidas tahaks nüüd kõike muuta. Palun vaid jõudu ja otsusekindlust !