Palun tule ja kallista…
13/11/2011
…ja sõnu polegi vaja ?
Tahaks olla maailma kõige targem inimene, korrakski.. Tahan teada, mis oleks õige. Kas inimene võib tõesti muutuda, olles kolm aastat vaid seda lubanud ? Mina enam ei tea..
Kindlasti ei ole ma objektiivne… Hakkasin teid võrdlema. Sina peaksid olema mu mees, perekonnapea, alati olemas… Ent üheks hetkeks unustasid meid ning said oma 39 päeva rahulikku elu..
Tema pidi meid aitama. Ta on sõber, keegi kellega polnud varem aega tegeleda. Ta on maailma parim inimene ! Vaikne, sõbralik, sõnapidaja, rõõmsameelne, ta ongi ingel ! Sina lubad, tema teeb. Lubad muutuda, ning teed sellega ka talle liiga. Sina saad mu alati nutma, sest niipea kui sul igav hakkab, teed mõtlematult haiget, peaasi et saaks kodusõja…
Teda tean sõbrana, ning jah, ka tema on mu nutma saanud, aga hoopis teisiti.. Sõnumid, mis ta saadab, mõtted, mis tema suust tulevad… Kuidas saavad kaks inimest nii erinevad olla ?
Ei, ma ei hakka teda taga ajama. Ta on mu kaitseingel ning jah, olen seda tallegi öelnud. Vaata, mida ta teinud on. Sinu sõber.. Ja mida oled teinud sina, minu mees ? Kas pole natuke murettekitav ?
Sul kindlasti mitte. Mõtlesin sada korda kõigele ja ma ei suuda sellest tühjusest jagu saada… Ma ei oska..
Miks ei võiks ma kordki elus ühte õiget otsust langetada, miks ma seda ei suuda ? Oled sa nii kallis, ei. Karm, aga ise oled mind nii palju kräunutanud et ma enam ei jõua. Ei jõua sulle andestada, ei jõua uskuda su lubadusi ja jälle pettuda. Mulle tundub, et lõpuks suutsid mu sees midagi hävitada.
Ära muretse. Kasutan veel viimast varianti, aga… Ma ei usu et sealt midagi tuleb…
Ma vihkan seda, mis sa kõigega teinud oled !!
13/11/2011 at 18:32
Seda sissekannet lugedes meenus Karl Madise üks lugu, mis juba kõrvus kumiseb.
Olen vang, kes ootab otsust nii, et sa ei usugi,
millist rõõmu toob see päev mul, kui su silmi näen.
Ja mõtlen siis, et ..
On lõpuks käes hetk ..
Oo, tunda veel, et ..
Olen vang su käes.
Olen süüdi ainult armastusest sinule,
loobuks kõigest, et sa kuuluda võiks minule,
Ja mõtlen siis, et ..
On lõpuks käes hetk ..
Oo, tunda veel, et ..
Olen vang su käes.
See pealkiri on, aga väga tuttav kuskilt. Kokkusattumus või midagi enamat ?
Kui enamat, siis proovi, katseta. Julge olla Sina ise. Halvimal juhul pead hiljem vabandama tema või enda ees. Parimal saad vastused. Unusta piirangud, Sa ei ole koer, ei ole hunt, oled inimene, naine. Ole õnnelik- see on ju Sinu elu!
13/11/2011 at 19:22
Ilmselt andis tunda, et kirjutamise ajal seda kuulasin..
Panustaksin kokkusattumusele, sest see inimene vaevalt kuidagi mu blogi lugema juhtuks, veel vähem kommenteerima.
Ent võtan siis aja maha ja mõtlen. Koos kõigi nende lugudega. Hämmastav inimene. Ei oska muud öelda.
14/11/2011 at 00:00
Ma ei pidanudki ennast silmas.
Usun, et tean teda..
Järgmine nädal saame teada, kas mõtlesime sama inimest. Küll mõistad kui nii on.
Pole midagi nii hämmastavat.
15/11/2011 at 20:35
Jään ka mina huviga ootama, kas mõtleme sama inimest, ning loomulikult soovin ma vihjetki, kes on kodanik Punkt, ning kuidas saab nii palju teada. Juhuseid pole olemas, mitte selliseid.
Olin isegi selle MaMa unustanud ning teine sellega seotud inimene vaevalt kuskil midagi otsima või kommenteerima hakkaks.
17/11/2011 at 01:45
Säilitan salapära veel veidi. Ära muretse, kui aeg õige ja ma kindel olen, et Sind tean ja milleski ei eksi, annan Sulle kohe teada.
Seniks varu kannatust.