Ning veel üks leid: Love is an act of endless forgiveness, a tender look which becomes a habit. ~Peter Ustinov.
Mõlemad läksid täkkesse.
Inimsuhted. Just see teema on viimastes postitustes kõrvale jäänud. Ehk tekib mõnel küsimus, miks, vastus on lihtne ja aus – ma ei ole tahtnud sellele mõelda. Täna on erand, sest siia oma tundeid talletades saan ehk vajalikul hetkel langetada õige otsuse. Ei ole vaja vastata ega ka mitte kommenteerida, mis oleks õigem, usun et kuskil südames on see olemas, iseasi kas alati on olemas julgus midagi lõplikku otsustada. Armas ladinakeelne lause, mille leksikoni tagumisest osast kord leidsin ei taha ununeda, ning meenub just sellistel hetkedel: cras, cras, semper cras, sic evadit aetas – homme, homme, alati homme – nii möödub elu… Vahel lohutav, teinekord inspireeriv ent täna masendavalt tõene.. Tahangi oma elu nii veeta ? Oodates, lootes ja mõeldes ehk miski muutub ?
Samas on ka muutusi olnud. Ta on leidnud hobi. Hobi, mis asendab tööl käimist, ning ka sõpradega joomist.
Raske on sedasi. Kui midagi targemat teha ei ole üritan end kuidagi lohutada, ent tänased õnnelikud suhted teevad hoopis haiget.. ning siis meenub see viimane tõsine tüli… Mõtle, mida ütled – miks ei võiks see vihaste inimeste puhul paika pidada ? Kardan, et kogu mu ebakindluse tuleviku osas tekitaski just see sama loll ja mõtlematu lause. Miks on vaja kellelegi, kellest väidetavalt hoolitakse nii palju haiget teha ? Ma ei ütleks kellelegi iialgi nii… Pole minu asigi, sest talle sedasi öelda ei saakski..
Lohutan end sellega, et enamiku jaoks olen vaid tundmatu nimi ekraanil, ning reaalsusega mind siduda raske. Ehk hakkab kergem kui siiagi kirjutan..
Kogu see sissekanne ongi selline, nii et pole tarvis end masendada, selle võib lugemata jätta. Lohutus seegi.
Mida ta siis tegi ? Tuleks alustada algusest. Oli mu viimane vaba päev, ehk hommikul pidin minema tööle ning selleks hiljemalt kell neli ärkama.. Ta saabus enne kümmet ning küsis kas võib veel välja minna, ning et oleks hiljemalt südaööks tagasi. Nagu ikka sellistel juhtudel oli ta joobes ning mitte väikses. Palusin mitte minna. Selle peale hakati otsima võimalust tülitsemiseks (mis annaks talle kui vaesele ohvrile õiguse minna). Paraku see ka tuli, sest ma olen kõigest inimene ning ütlesin et nagunii teeb, mis tahab. Ent niisugune lause ei õigustanuks tema lahkumist, oli veel vaja urgitseda. Nii osavat ja alatut laksu ei oleks ma temast iial oodanud…
Olles välisukse juures nähvas (tundub liiga leebe sõna), et olen talle alatul kombel valetanud. Tegin ränga vea kui küsisin mille kohta ning millal. Vastus lõigi justkui labidaga kuklasse, sest peale seda istusin maha ning tema lahkus süüdimatult…
Praegu jääb see pooleli..
