If you don’t like how things are, change it! You’re not a tree. ~Jim Rohn

Täiuslik mõte hetkel, täiuslik pealkiri ühele postitusele. Ideaalne alustamaks oma unistuste täideviimist.
Üks suur-suur unistus on leidnud realistliku välimuse ning olemuse, teate kui hea tunne see on, kui olete midagi ideaalset enda jaoks välja mõelnud ja siis ühel päeval kohtate seda ka reaalsuses ? Mina tean nüüd. Neljapäeval selgub kas reaalne unistus on võimalik või ei, sealt edasi sõltub asi juba paljudest muudest faktoritest. Olen ettevaatlikum kui esimene kord, ent see tunne kuskil sisimas, see ei anna rahu ega asu.. Selline ma juba kord olen. Ent selgemalt ma siin end väljendada ei saa, puhas ebausk ehk, ent seekord kavatsen miskit ka enda teada hoida. Ükskord peab ka minu päev tulema, miks siis mitte nüüd ? Miks ei võiks minu jaoks ideaalsena lubatud aasta oma parimaid külgi just nüüd näidata, peale seda kui on tundunud, et minust läks kõik hea kaarega mööda ?

Veider on see, et mu elu sai selliseks nagu tahtnud olen, lõpuks. No enam-vähem selliseks, sest väga paljut saaks veel muuta ning seda ma teha kavatsengi. Polegi olnud aega minevikule mõelda, ei asjadele ega inimestele, erandiks on need, keda siin ilmas enam ei ole, miskipärast tunnen mõnest inimesest siiani puudust, ning ei ole tõene see mõte, et asendamatuid inimesi pole olemas, minu jaoks olid ja on nad olemas, mõnda neist pole enam minuga, ent see ei muuda neid olematuteks.. Sul oli õigus: te elate mu mälestustes edasi.

Kummaline on see, et ootamatult tabas mind soov, kedagi üles otsida, lihtsalt selleks et näha, kas temaga on kõik korras. Seesama hetk kui talle mõtlesin, otsis ka tema minu kohta andmeid. Kus kohast ma seda tean ? Ei, see ei ole mingisugune interneti-jälitus, kus näed, kes su andmeid on uurinud, see jutt tuli kellegi usaldusväärse suust, ning tema oli sellest rohkem üllatunud ja vaimustuses kui mina. Eks näis, mis sellest asjast edasi saab.
Igasugu skeptikutele võin julgelt ette ära öelda, et tegemist ei ole mingisuguse kustunud leegi elustamisega, ega uurimusega kas vana arm roostetab või ei, tegemist on lihtsalt inimesega, kes kadus mu jaoks, sest ei olnud kummalgi teineteise jaoks aega, ning vahetevahel oleks niisuguse inimesega tore vestelda, ei midagi siivutut.

Paraku meenub mulle keegi, keda enam vist tagasi ei saa.. Kurb kui sõbrad kaovad, ning vähemalt siinkohal peab paika vana hea tõdemus, et kaks ei saa, kui üks ei taha. See käis vaidlemise kohta, ent peab paika ka sõprussuhete taastamise puhul. Kordi olen jooksnud kui vastu seina, üritades Sulle kirjutada, sama tulemuslik olnuks need sõnad rannaliivale kirjutada ning siis vaadata kuidas lained kirja endaga kaasa viivad… Tean, et lugesid need read läbi, ometi sain vastuse asemel ignoreerimise. Ahoi, kõikvõimas internet, piiramatud on su võimalused leida sõpru ning inimesi vältida… Jah, oli tore.
Eks lõpetan nüüd lõpuks ka mina, kaua mul selleks kuluski nüüd, aasta, kaks ? Peaaegu kolm kui minu arvestus õige on… Viimane suhtlus sinu poolt oli vaid ilus viisakus.

Tõepoolest olin süüdi, et ei suutnud jagada sinu rõõmu uue arvuti või peegelkaamera üle. Minu siiraks rõõmuks oli vaja kasvõi kirja sinult, seda et saime koos olla ja lihtsalt rääkida. Uskumatu, aga olid tõesti parim sõber ja sinagi jääd asendamatuks. Ei, ma ei ole erak ja ikka suhtlen, olen leidnud palju huvitavaid inimesi, kes kasvõi mõne minuti, tunni või päevaga mu elu vähe valgustavad, see pidi olema tarkade inimeste võime, haritute pigem.

Kurvastav on aga see, et isegi sinu perekond ei taha sinust rääkida- üritasin korra, aga nägin ta näost, et seda teemat rohkem puudutada ei tohi. Tean ju, et oled elus ja terve, sellepärast ma nende reaktsioonist aru ei saanudki, ning viisakusest ehk ka austusest, ei ürita ma enam midagi uurida. Ju on see siis sinu soov, kus ma tean, mida kellelegi rääkinud oled. Ehk haavasin sind kuidagi ja sellepärast soovid et su teelt eemale hoiaksin, ära muretse, ma sain aru ja ei üritagi enam. Olid kallis ja jääd alatiseks eriliseks inimeseks. Mälestused lapsepõlvest soojendavad vahel südant ja lohutavad. Kell pool üks öösel ujuma minekud, 12 kilomeetrine rännak vaid selleks et saaks kuskil allikavee-lobikeses jalgupidi solberdada, päkapikk ja jõuluvana, kes tõid veel aastaid hiljem puna su palgele (tõesti vabanda, ega minagi parem olnud, ent see kõik oli ju mingis mõttes siiski naljakas), lõkkeõhtud, kus tantsisime ja poistele teiselpoole jõge süüa saatsime, sest ise ei suutnud suutäiestki jagu saada… You were the funniest girl ! Miss ya…

Aga las olla. Peaasi et õnnelik oled !