Most people are other people. Their thoughts are someone else’s opinions, their lives a mimicry, their passions a quotation. ~Oscar Wilde,

Vaba aega on vist liialt palju, igatahes komistasin selle mõtte otsa, mille Oscar Wilde juba väidetavalt 1905. aastal avalikustas. Masendav, et praegugi pole see muutunud.
Tunda uhkust või olla solvunud, ma ei tea, kumb olnuks õigem ent mu paljud päevikupidamised või mõttetalletused jäid katki tänu sellele, et kuulsin/lugesin neid kuskilt mujalt ning kellegi teise nime all esitatuna. Loomulikult pole mu pärisnimi ei Tala ega indiaaniplika, isegi mitte luckylady, ent siiski pani see tõsiasi, et keegi pidas mu sõnu enda omadeks mind mõtlema loobumisele. Miskipärast olen ikka tagasi. Naljakas on see, et kõik mu jäljendajad on saanud tunnustust. Kui koolis klassiõele ühe enda jaoks aia taha läinud joonistuse andsin (et ta saaks kunstiõpetuses oma võla likvideeritud) sai just see sama pilt stendidele ja näitustele, ent mina pidin oma töid üha uuesti esitama, alati oli midagi puudu.. Lihtsalt imelik.
Loomulikult olen ka ise tunnustust teeninud, ning pea alati just selliste asjadega, mille viimasel minutil kokku soperdan. Kooliajast olid sageli õpetajate lemmikud just vastu hommikut kiiruga koostatud asjad, ükskõik kas pildid kunstiõpetuses, artiklite analüüsid, kohustuslik kriitiline hindamine klassikaaslase kirjandile või mis tahes muud asjad, mis loomingulisust nõudsid. Matemaatika ja sellised täpsemad asjad nende alla ei kuulunud, kuna ei riskinud nendega miskipärast katsetada.
Väga veider on mõelda et üks kirjanduses antud töö, milles pidi kirjeldama oma koolipäeva ühte hetke võimalikult informatiivselt – peaaegu nagu uudise koostamine, ent mitte päris – see tuli mul meelde 45 minutit enne töö esitamist, et ma pole mitte alustanudki. Jooksin koju (vaba tund juhtus minu õnneks olema) hakkasin oma küpsisetaignaga tegelema ja kui tundsin et ei suuda poole tunniga mitte millestki kirjutada, mis tõeliselt huvi pakuks, kasutasin katsetamise võimalust, ehk siis võtsingi oma teemaks selle sama küpsistega sisustatud vaba tunni. Kuigi tegelikkuses andsin õpetajale võimaluse mind kuule saata, kuna tegemist ei olnud otseselt kooliga seotud toimetusega.
Järgmisel kohtumisel loeti see ette ning paljud soovisid et neid küpsetisi proovida saaksid – kirjutis tekitas neis sellise isu. Hmm polnud paha.
Teine naljakas juhus oli meediaõpetuses, kus pidi kirjutama artiklile analüüsi. Konks oli selles et pidi kasutama kooli lehte, ning asja keerulisemaks muutmiseks andis õpetaja ka artikli ette. Tund aega mõtlesin ja lugesin, ent lõpuks jäi paber ikka sama tühjaks ning mingi huvitav saade hakkas just. Võtsin oma paberi ja pliiatsi kaasa ning asusin telekat vaatama. Reklaamipausi ajal sündiski analüüs, mis oli terve lehe pikkune, täpselt nagu soovitati. Kuigi ma ei ole iialgi selliseid asju pooldanud. Kui tahetakse loovust ei saa vägisi mingit artiklit ette anda nind nõuda et see analüüs peab ka täpselt lehe pikkune olema.

Soodumus saada eakaks on mul juba olemas, st vastav käitumine.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada et juhtus ime ja ma suutsin taltsutada oma kurja emalinnu nimega Tups. Paraku oli see seotud ühe õnnetusega. Jupp aega pidasin aru, kas sellest kasvatajaga rääkida või mitte. Soovisin teada, kas tegin kõik õigesti või mitte ning olin aus, nagu üldjuhul olen, isegi siis kui võiks luisata. Kartsin küll et saan tohutult kriitikat, et kuidas ma ometi sain nii sadistlik olla, ent ei, kõik läks hästi, ning ta tunnistas et mu kiri ajas ta naerma. Soovitas mõelda elukutse vahetusele. Kusjuures ei ole ta teps mitte esimene.
Mis siis juhtus ?

Lasin oma tiivulised sõbrad puurist välja nagu nad juba harjunud on, ning kui vahel unustan, oskab Kindral juba ennast meelde tuletada. Kõik oli täiesti tavapärane hetkeni, mil miski neid ehmatas. Tups lendas kööki, Kindral karjus kardinapuult ning juhtus see mis vahel ikka, emane jäi teda kuulama või mina ei tea mida tegema, igatahes lendas ta peaaegu vastu akent, saades aru et midagi läks valesti üritas otsida uut maandumiskohta ning oma meeltesegaduses maandus selili kärbsepaberis. Poeg nuttis köögis ja karjus, sest kartis linnu pärast. Lind karjus sest ei saanud aru, mis ime piinamisriist teda nüüd tabanud on, vähe sellest et kleepub ja haiseb – ei lase liikuda ka mitte. Võtsin noa ning lõikasin ta sealt välja, nii et need osad tiibadest mis kõvemini kinni olid liimitud, jäidki paberisse. Tahtsin ta viisakamalt välja päästa, ent karjuv poiss ja mingi tundmatu kollane vaenlane ajasid ta endast nii välja et esimese lahendusena löödi mulle nokk korralikult sõrme kinni.
Ürita siis veel külm ja rahulik täiskasvanu olla, kui üks karjub, teine sipleb, Kindral kardinapuul ärritatult hüpleb ning meeleheitlikult tsirpab (kõlas nagu röökimine pigem) ja Tups kõige tipuks valuvõtted rakendab.
Kogu selle karnevaliga polnud muud teha kui vannituppa suunduda, sest nagu meie peres vahel ikka juhtub, on köögi kraunikausis pott ja paar taldrikut, lindu ju ometi nende juurde ei pane ning koristamiseks enam aega ei olnud.
Seega suundusime vannituppa, sest sealne kraanikauss on enamuse ajast tühi. Mulle järgnes paaniliselt nuttev poeg, keda samaaegselt linnuga rahustada üritasin, viimane oli rabelemise lõpetanud, ning tegeles sõrmega, mis oli korralikult nokavahele haaratud. Leotasin teda soojapoolsema veega kuniks paberi ettevaatlikult eemaldatud sain. Teatud hetkel sai Tups aru, et ma teda siiski tappa ei ürita ning lasi oma noka lahti.
Paraku polnud võimalik vigastusi vältida ning mõned suled läksid kaduma, neid kohtasid tupsutasime leige ja lahja kummelilahusega. Tänaseks on ta tiivad juba paranenud ning mõnel üksikul sulel on veel liimikahjustusi näha – suled oleks justkui õrnalt lokkis paarist kohast, ent see ei paista väljagi kui otsida ei oska.

Kuidas ma nii südametu olin et sellise võimalusega ei arvestanud ? Käisin isegi väikses köögis sada korda edasi-tagasi ning mõtlesin kuhu peaksin selle lindi panema, et keegi viga ei saaks. Kaalusin ka teist kohta ent mõtlesin et seal võivad ehk linnud oma tiirutamishetkel peatuda ning kuna Tups vahel hämmastavalt kohmakas on, saigi mõeldud teise koha peale, kuhu nad lennata poleks tohtinud.
Kärbsepaberit seal enam ei ole, ega tule ka. Otsustasin edaspidi tüütuseid laiaks lööma hakata kui nad veel sellise massiga akendest sisse peaksid pressima. Seda vist ei juhtu et keegi Tupsu või Kindralit kärbseks peab.

Peale seda paanikaosakonda saigi Tupsust käelind. Olles Kindraliga koos puuris siis esimese hooga lähevad mõlemad eemale, ent kui Tups rahuneb või puurist väljas on, ronib kohe käele ning vahel edasi õlale, kõik sõltub ta meeleolust. Samuti ka see kui kaua ta paigal on ning kas lubab endaga tegeleda või mitte. Mõnikord hakkab ennast ise vastu kätt sügama kui temast mitte välja teha.

Hmm ning mis bambuslatte puudutab siis oli see taaskord läbikukkumine. Diameeter 2,5 cm oli küll kuskil nendel lattidel olemas, ent vaid kohati ning otsad olid ikkagi peenemad. Latid ise osad pooleks või muul moel õnnetu välimusega.
Ent lootust pole ma veel kaotanud. Ehk leian midagi muud, kui isegi metsa pean ronima.