Nostalgia
25/08/2011
Where are you this moment
Only in my dreams
You’re missing, but you’re always
a heartbeat from me.
I’m lost now without you.
I don’t know where you are.
I keep watching,
I keep hoping,
but time keeps us apart.
Is there a way I can find you?
Is there a sign I should know?
Is there a road I could follow,
to bring you back home?
Tean, mida tahan. Jah, lõpuks ometi.. Ent just nüüd kahetsen üht otsust. Pigem mõtlen, mis oleks saanud kui oleksin teisiti teinud, ent seda ei saa kunagi teada. Kahetsemiseks seda ka nimetada ei saa, olid väga mõjuvad põhjused ning tagasi mõeldes usun, et teeksin ikka samamoodi. Vist.
Kuskil sisimas olen ma ikka üks parandamatu plika. Ühel õhtul kui sadas, avastasin mina jälle selle tunde, mis mind siia tulles valdas, siis tulin seda korterit vaid vaatama ja uskumatul kombel jäi midagi maha. Tahtsin tagasi ja teadsin siis ning ka praegu, et põhjus polnud inimsuhetes. See lihtsalt on kodu. Jah, küll hetkel mitte selline kui tahaks, ent saan kõik tagasi. Veider, ent igatsen selle lõhna järele mis siin oli. Õhuvärskendaja lõhna järele… Mitte suvalise, vaid just selle, mis tekitas sooja ja hea tunde, mis suvel oli justkui mõnus ja värskendav ent jõulude ajal soe ja lohutav. Imelik. Nimetaks seda kodu lõhnaks, ent enamus sellest tuli aroomiküünlast ning seinal olevast õhuvärskendajast. Kui sellele tagasi mõtlen on sisemuses soe ja hubane tunne, nagu muutuks miski minu sees ahjuks, kiirates positiivsust. Just seda, mida praegu vajasin.
Sain ka ettekujutuse sellest, milliseks ma elamist muuta tahaksin, ning seda veel enne kui taaskord ühe otsuse teoks teen.
Veider on ka see, kuidas saab üks inimene tunde sisutada püüdes välja mõelda ühe laulja nime. Internetti polnud käepärast ning nagu kiusu pärast ei öeldud raadios ega mujal, kes ta on.. Väga loll tunne tekkis. Võisin nimetada ta lugude pealkirju, isegi seda kellega ta koos on laulnud, aga nimi ei meenunud. Oleks siis midagi keerulist olnud. Tegemist oli Marc Anthony’ga… Kunagi avastasin et isegi kui sõnadest mitte aru saada võib pimesi ikka leida loo, mis langeks natukenegi kokku hetkeemotsioonidega. Mind köitis lugu ‘Ahora Quien’ esimesest korrast, mil seda kuulsin. Selles oli midagi. Just nüüd kõlarid ei tööta, kui tahaks kontrollida kas see ikka samamoodi mõjub.
On lugusid, mis poevad kuskile ning teatud hetkedel sooja tunde tekitavad, minu asendamatud.. Ma ei saa öelda et lemmiklood, lihtsalt õigel hetkel väga head kaaslased.
*Mr. President – Coco Jambo, töötab alati tujutõstjana. Ilus lugu, palju toredaid mälestusi. Kahjuks vaid naabritele ei meeldinud, ent mis parata.
*Michael Bublé – Home; just see lugu mu siia juhataski. Tuli raadiost nii saabudes kui lahkudes. Mmm… pime sügisõhtu, tagasisõit marsaga, see lugu ja vihmasadu. Just nii jäi osake minust siia linna maha.. Oi kui raske oli sedasi lahkuda, ent siin ma nüüd olen. 
*Marc Anthony – Ahora Quien; on hetki, mil see lugu on kuidagi eriline. Tekitab lohutava tunde.
*Dima Bilan – Not that simple. Ongi kõik öeldud.
*Ruslana – Dance with the wolves; Kui olin tige, solvunud, haavunud või tundsin et keegi mu vabadust piirab või ahistab. Igal sellisel juhul sobis just see lugu. Parim oli see siis kui sain õhtul metsa jooksma minna, ning mp3-mängija oli minuga kaasas.. Lihtsalt urrrr..
*Dave Benton – Driving home to you; iroonia on selles, et bussiga esimest korda korterisse sõites, tuli raadiost see lugu. Esimene ja viimane kord kui seda kuulsin. Ei tea miks, ehk on asi selles et pole sage kuulaja ning siis juhtuvad teised jaamad olema nagunii.
*Üllar Jörberg – Mäng. Mõnus..
*Karl Madis – Sügis.. Sõnu polegi vaja.
* Godsmack – Voodoo
Neid on veel, ent kõike ei saa ka avalikustada. Samuti ei suudaks ma neid mitte kuidagi järjestada või midagi millelegi eelistada. Naljakas on see, et mõne loo puhul on see ainuke, mida sellelt esitajalt kuulata kannatan. Kuulamine nende lugude puhul ületab normaalsuse piire.
Kui keegi hea inimene seda luges, siis tegelen ka ühe artisti otsinguga. Oma plaadi andis ta välja mingi aeg peale Sulo’t. Nimi peaks olema Rain. Natuke peale seda oli temast kuskil mingi saade või artikkel (ei mäleta täpselt), mille andmetel oli vanglast vabanenud inimesega. Ma ei taha tema kontaktandmeid, vaid sooviksin leida ta plaadi. Peale suuri reklaame käisin muusikapoodides, mitte keegi ei teadnud midagi. Läbi suure vaeva sain ta lood arvutisse, keegi hea inimene saatis. Nüüdseks on need mp3-e peal, ent see pulgake on vähe vigane ja veider nii et sinna nad jäidki.. Heal juhul kuulata saab, ent ma pole selleski kindel.
Tal oli selline mõnus hääl ja üldse kuidagi sümpaatsed lood.
Vaba aega on vist liialt palju, igatahes komistasin selle mõtte otsa, mille Oscar Wilde juba väidetavalt 1905. aastal avalikustas. Masendav, et praegugi pole see muutunud.
Tunda uhkust või olla solvunud, ma ei tea, kumb olnuks õigem ent mu paljud päevikupidamised või mõttetalletused jäid katki tänu sellele, et kuulsin/lugesin neid kuskilt mujalt ning kellegi teise nime all esitatuna. Loomulikult pole mu pärisnimi ei Tala ega indiaaniplika, isegi mitte luckylady, ent siiski pani see tõsiasi, et keegi pidas mu sõnu enda omadeks mind mõtlema loobumisele. Miskipärast olen ikka tagasi. Naljakas on see, et kõik mu jäljendajad on saanud tunnustust. Kui koolis klassiõele ühe enda jaoks aia taha läinud joonistuse andsin (et ta saaks kunstiõpetuses oma võla likvideeritud) sai just see sama pilt stendidele ja näitustele, ent mina pidin oma töid üha uuesti esitama, alati oli midagi puudu.. Lihtsalt imelik.
Loomulikult olen ka ise tunnustust teeninud, ning pea alati just selliste asjadega, mille viimasel minutil kokku soperdan. Kooliajast olid sageli õpetajate lemmikud just vastu hommikut kiiruga koostatud asjad, ükskõik kas pildid kunstiõpetuses, artiklite analüüsid, kohustuslik kriitiline hindamine klassikaaslase kirjandile või mis tahes muud asjad, mis loomingulisust nõudsid. Matemaatika ja sellised täpsemad asjad nende alla ei kuulunud, kuna ei riskinud nendega miskipärast katsetada.
Väga veider on mõelda et üks kirjanduses antud töö, milles pidi kirjeldama oma koolipäeva ühte hetke võimalikult informatiivselt – peaaegu nagu uudise koostamine, ent mitte päris – see tuli mul meelde 45 minutit enne töö esitamist, et ma pole mitte alustanudki. Jooksin koju (vaba tund juhtus minu õnneks olema) hakkasin oma küpsisetaignaga tegelema ja kui tundsin et ei suuda poole tunniga mitte millestki kirjutada, mis tõeliselt huvi pakuks, kasutasin katsetamise võimalust, ehk siis võtsingi oma teemaks selle sama küpsistega sisustatud vaba tunni. Kuigi tegelikkuses andsin õpetajale võimaluse mind kuule saata, kuna tegemist ei olnud otseselt kooliga seotud toimetusega.
Järgmisel kohtumisel loeti see ette ning paljud soovisid et neid küpsetisi proovida saaksid – kirjutis tekitas neis sellise isu. Hmm polnud paha.
Teine naljakas juhus oli meediaõpetuses, kus pidi kirjutama artiklile analüüsi. Konks oli selles et pidi kasutama kooli lehte, ning asja keerulisemaks muutmiseks andis õpetaja ka artikli ette. Tund aega mõtlesin ja lugesin, ent lõpuks jäi paber ikka sama tühjaks ning mingi huvitav saade hakkas just. Võtsin oma paberi ja pliiatsi kaasa ning asusin telekat vaatama. Reklaamipausi ajal sündiski analüüs, mis oli terve lehe pikkune, täpselt nagu soovitati. Kuigi ma ei ole iialgi selliseid asju pooldanud. Kui tahetakse loovust ei saa vägisi mingit artiklit ette anda nind nõuda et see analüüs peab ka täpselt lehe pikkune olema.
Soodumus saada eakaks on mul juba olemas, st vastav käitumine.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada et juhtus ime ja ma suutsin taltsutada oma kurja emalinnu nimega Tups. Paraku oli see seotud ühe õnnetusega. Jupp aega pidasin aru, kas sellest kasvatajaga rääkida või mitte. Soovisin teada, kas tegin kõik õigesti või mitte ning olin aus, nagu üldjuhul olen, isegi siis kui võiks luisata. Kartsin küll et saan tohutult kriitikat, et kuidas ma ometi sain nii sadistlik olla, ent ei, kõik läks hästi, ning ta tunnistas et mu kiri ajas ta naerma. Soovitas mõelda elukutse vahetusele. Kusjuures ei ole ta teps mitte esimene.
Mis siis juhtus ?
Lasin oma tiivulised sõbrad puurist välja nagu nad juba harjunud on, ning kui vahel unustan, oskab Kindral juba ennast meelde tuletada. Kõik oli täiesti tavapärane hetkeni, mil miski neid ehmatas. Tups lendas kööki, Kindral karjus kardinapuult ning juhtus see mis vahel ikka, emane jäi teda kuulama või mina ei tea mida tegema, igatahes lendas ta peaaegu vastu akent, saades aru et midagi läks valesti üritas otsida uut maandumiskohta ning oma meeltesegaduses maandus selili kärbsepaberis. Poeg nuttis köögis ja karjus, sest kartis linnu pärast. Lind karjus sest ei saanud aru, mis ime piinamisriist teda nüüd tabanud on, vähe sellest et kleepub ja haiseb – ei lase liikuda ka mitte. Võtsin noa ning lõikasin ta sealt välja, nii et need osad tiibadest mis kõvemini kinni olid liimitud, jäidki paberisse. Tahtsin ta viisakamalt välja päästa, ent karjuv poiss ja mingi tundmatu kollane vaenlane ajasid ta endast nii välja et esimese lahendusena löödi mulle nokk korralikult sõrme kinni.
Ürita siis veel külm ja rahulik täiskasvanu olla, kui üks karjub, teine sipleb, Kindral kardinapuul ärritatult hüpleb ning meeleheitlikult tsirpab (kõlas nagu röökimine pigem) ja Tups kõige tipuks valuvõtted rakendab.
Kogu selle karnevaliga polnud muud teha kui vannituppa suunduda, sest nagu meie peres vahel ikka juhtub, on köögi kraunikausis pott ja paar taldrikut, lindu ju ometi nende juurde ei pane ning koristamiseks enam aega ei olnud.
Seega suundusime vannituppa, sest sealne kraanikauss on enamuse ajast tühi. Mulle järgnes paaniliselt nuttev poeg, keda samaaegselt linnuga rahustada üritasin, viimane oli rabelemise lõpetanud, ning tegeles sõrmega, mis oli korralikult nokavahele haaratud. Leotasin teda soojapoolsema veega kuniks paberi ettevaatlikult eemaldatud sain. Teatud hetkel sai Tups aru, et ma teda siiski tappa ei ürita ning lasi oma noka lahti.
Paraku polnud võimalik vigastusi vältida ning mõned suled läksid kaduma, neid kohtasid tupsutasime leige ja lahja kummelilahusega. Tänaseks on ta tiivad juba paranenud ning mõnel üksikul sulel on veel liimikahjustusi näha – suled oleks justkui õrnalt lokkis paarist kohast, ent see ei paista väljagi kui otsida ei oska.
Kuidas ma nii südametu olin et sellise võimalusega ei arvestanud ? Käisin isegi väikses köögis sada korda edasi-tagasi ning mõtlesin kuhu peaksin selle lindi panema, et keegi viga ei saaks. Kaalusin ka teist kohta ent mõtlesin et seal võivad ehk linnud oma tiirutamishetkel peatuda ning kuna Tups vahel hämmastavalt kohmakas on, saigi mõeldud teise koha peale, kuhu nad lennata poleks tohtinud.
Kärbsepaberit seal enam ei ole, ega tule ka. Otsustasin edaspidi tüütuseid laiaks lööma hakata kui nad veel sellise massiga akendest sisse peaksid pressima. Seda vist ei juhtu et keegi Tupsu või Kindralit kärbseks peab.
Peale seda paanikaosakonda saigi Tupsust käelind. Olles Kindraliga koos puuris siis esimese hooga lähevad mõlemad eemale, ent kui Tups rahuneb või puurist väljas on, ronib kohe käele ning vahel edasi õlale, kõik sõltub ta meeleolust. Samuti ka see kui kaua ta paigal on ning kas lubab endaga tegeleda või mitte. Mõnikord hakkab ennast ise vastu kätt sügama kui temast mitte välja teha.
Hmm ning mis bambuslatte puudutab siis oli see taaskord läbikukkumine. Diameeter 2,5 cm oli küll kuskil nendel lattidel olemas, ent vaid kohati ning otsad olid ikkagi peenemad. Latid ise osad pooleks või muul moel õnnetu välimusega.
Ent lootust pole ma veel kaotanud. Ehk leian midagi muud, kui isegi metsa pean ronima.
Taaskord midagi harivat mu elust – minu jaoks harivat.
Ajasin justkui taga täiuslikku kodulooma, pagana paljudele koertele sai mõeldud ja millega see praeguseks lõppenud on ? Mu täiuslik koer on 3 aastane Kindral, kes on koerast üsna kaugel. Sulgede ja väga terava nokaga nümfkakaduu, kes tuli täiesti juhuslikult minuni. Jah, parimad asjad siin elus tulevadki tasuta.
Lisaks otsisin internetist materjale kuidas ja millest ning missugust puuri teha – asi on põhimõttes, ise saab ilusama ja endale meelepärasema. Ma leidsin. Kolm päeva tuuseldasin netis et näha, kas ma kuskilt kodumaalt ka neid materjale leiaks (loomulikult läheb minusugune ikka enne poodi kui nuga seljas metsa rüüstama). Täpselt kaks päeva otsisin meeleheitlikult bambust taga. Pannes google’i otsingusse ja netipoodidesse kus teadsin et selline asi peaks olemas olema sõnu nagu bambuseoks või -vars… Loomulikult ei leidnud midagi. Täna üritasin uuesti ning ärritusin kui leidsin end mingisuguselt bongi-valmistajate kodulehelt, kus otsiti meeleheitlikult sama asja. Tema loobus, mina mitte. Lõpuks siiski leidsin – ei suuda ise ka uskuda, kui tolvan ma ikka olla võin.
See asi, mida ma välimuse järgi vähemalt otsinud olen on bambuslati nime all väga paljudes netipoodides olemas. Homme lähen kohale ja uurin kas see ka tegelikult sobiks sinna, kus seda kasutada soovin.
Põhjus miks pean hakkama suuremat puuri ehitama on üsna lihtne: ma olen põrunud. Jah, usun et kiiksuga looma-armastajast on saanud linnulembelisem inimene. See igati öko välimusega puur läks kuidagi südamesse, tundus nii hubane ja õige. Arvatavasti pean seda enda järgi ikkagi vähe kohendama, sest esiteks on juba sisustust juurde vaja, midagi saan kindlasti ka ise nikerdada kuna materjale jääb nagunii üle.
Valus on neid sulepalle puuris vaadata. Emane on oma varba kuskile jätnud.. Kui küsida suvaliselt kasvatajalt nõu, sain vastuseks et pidanuksin kelleltki käelinnud võtma ning noored, oleks kõik mured olemata. Praegu on Kindral 3-aastane, sain ta väga toredatelt inimestelt ning tingimus oli see, et emane võiks kas olemas olla või juurde tulla. Tibiga läksid asjad algusest peale nihu. Praegune on vist neljas lind, kolme esimest ei saanud kojugi tuua, sest lihtsalt läks nii. Müüjad hüppasid alt ära – siis virisetakse et masu aeg ja ostjaid raske leida. Viimases hädas istusin mitmeid kordi (seisin pigem) loomapoes nümfide puuri ees ning imetlesin oma sümpaatiat, kahjuks või õnneks jäi see linnuke koju toomata. Tegemist oli heleda emalinnuga- selline helekollane või midagi, ei oska mina teda kirjeldada ka mitte.
Leidsin ka kasvataja kellelt sain emase, noore ning peaaegu käelinnu. Isane oli metsik ja pigem omaette hoiduv, kui üritasin sõbralik olla togiti kätele kohe märgid, mis näitasid kes on peremees.
Peale emase puuri panekut muutus miski. Kumbki lind ei loobunud toidust, mis pidi nende puhul tavaline olema. Mõlemad tulid koju, uudistasid vähe ja hiljemalt õhtul krõbistasid omaette.
Isane on palju leplikumaks muutunud, ei torgi enam nokaga, kui talle miski ei meeldi siis susiseb, aga sedagi väga harva. Emane selle eest sai liha maitse suhu ja praegu vähemalt susiseb iga asja peale ning kui võimalus anda on nokaga käe kallal.
Kuigi täna ta miskipärast nii pahur ei olnud. Kui tema poole pöördusin, siis kallutas pead ning hakkas ennast kohendama, kui neist välja ei teinud siis hakkasid mõlemad hõikama, läksin nende juurde ning nad vaikisid, ei hakatud isegi ringi lendama kui käe nende juurde panin.
Põrunud olen ma aga sellepärast et meie perega liituvad vist veel kaks nümfi.. Nende omanikel pole aega linnukestega tegeleda ning seltsis nagunii segasem. Sellepärast kaalungi uue puuri ehitust selliselt et jääks võimalus nad esialgu vaheseinaga eraldada. Just sellepärast et mu varba kaotanud sõjakas neiuke kellelegi liiga ei teeks – eeskätt iseendale, sest tema oma vihas eriti ette ei vaata. Isasele üritas kallale minna ning oleks peaaegu kapi äärelt alla kukkunud, viimasel hetkel sai siiski ise ka aru oma mõtlematust käitumisest.
Ja tõepoolest, siin sissekandes muud ei olegi. Ükski asi võiks positiivseks jääda.
