Just like a flower on a broken glass…

Pealkirja ei osanudki seekord panna,  pole ühtegi tabavat lauset, mis hetkeseisu kajastada võiks ja mingi kuiv ning äraleierdatud ‘feeling blue’ ei sobi kohe mitte..

Kas Sa ka tead, et nüüd tegid sa midagi, mis võttis mu elurõõmu momendiga ära ning ma ei tea kui kauaks ? Kas tead, et seekord pole enam asi andestamises, ma lihtsalt tunnen et ei taha Sinuga rääkida ega Sulle otsa vaadata.
Kuidas seda kirjeldada ? Väga lihtlabaselt öeldes olid Su sõnad justkui kurikas mille löök purustas mu südame ning positiivsuse hetkega ning killud lendasid suures kaares laiali.
Tean, et saan sellest üle, sest lause maaslamajate mittelöömise kohta siin maailmas enam paika ei pea, ning ikka ja jälle tuleb end sirgu ajada et uus litakas vastu võtta. Ehk olen ükskord nii tugev, et Sul ei õnnestu mind murda või juhtub, see mis mind siiani kummitab – enne pakin oma asjad ja kaon Sinu jaoks teadmata suunas…
*******

Lubasin endale, et sellist hala siia enam ei tule, nagu vahepeal oli, aga praegu ei suuda teisiti… Kuidas ma homme neile kõikidele otsa vaatan ? Kuidas ma üldse kellelegi otsa vaatan kui mul nii valus on ? Nutaks ennast tühjaks kui saaks, ent pisaraid ei tule ja see teeb veel rohkem haiget.
Poleks iialgi uskunud, et keegi saavb nii palju haiget teha ühe lausega, keegi kes väidab et hoolib. Ei, see lause ei olnud mahajätmisest ega petmisest ega kellegi teise vastu tunnete olemasolust, see oli lihtsalt kõike muud…See lõi tõesti kuskile augu, augu, mida praegu täidab tühjus ning kurbus ja valu. See ei ole ülekantud tähendus, just niisugune mu enesetunne hetkel ongi.

Ma ei tea mis ma edasi teen, aga kardan et siit läkski piir. Ehk peaksin sama järsk olema, lööma kõik sidemed justkui kirvega pooleks, võtma oma sada asja ja poja ning kaduma saja tuule suunda ?
Või sundima end andestama ning edasi elama nii nagu praegu ? Viimane tundub mõttetu, nagu ka see sissekanne võimalikule lugevale silmapaarile.

Olen lihtsalt ummikus…..