Pole midagi ebatäiuslikumat kui täiuslikkus

Kahjuks ei meenu hetkel tänu kellele see lause minuni uuesti jõudis, ent ehk polegi oluline.
Lugesin oma eelviimast sissekannet ja avastasin et nende vahe on ikka päris pikk olnud. Sain kinnitust sellele, mida kartsin juba varem – ma ei saa koera võtta kõike ette planeerides. Kõik oli ju ilus aga mis siis juhtus ? Esiteks ei osanud see koerale sarnanev tegelane toas käituda. Proovisin kõike ja edusammuks oli vaid see, et lemmiklahistamise kohaks muutus mu padi, õues käidi ainult lolli mängimas. Lisaks kõigele sain kõne ka politseist ja see kõik vihastas mind piisavalt et helistada tollele mutile ja paluda et ta siis koera tagasi võtaks. Algul siiski küsisin summat ja see polnud enam isegi müügikuulutuses olnu, vaid ikka kõrgem.
Enne seda kui talle “notsu” pidulikult üle andsin jõudis ta mind korduvalt sõimata. Tore oli. Tean kindlalt et ühtegi sellist looma ma ei taha ja enne ostmist pean kindlalt ka ise kohapeal käima.
Kui temaga olime ametlikult sõjajalal küsisin paari asja kohta ning vastused olid sarnased mis viis järelduseni, et koerad elasid kuskil omaette toas, nad ei pidavat teadma, mis on telekas, mis raadio, mis tolmuimeja, õues ei olnud see koer ka käinud, sest kõik asjad olid jubedad ning seejärel väga vahvad. Olen paljude kutsikatega kokku puutunud, aga see preili oli tõeline üllatus.
Ent milline loomast hooliv müüja käitukski sedasi, nagu tema ? Algul on hind üks, siis lastakse pool alla ning lõpus tahetakse üle 500 euro mingi eluka eest kellel pole tõupabereidki, mis algul pidid olema justkui ? Ta teadis väga hästi milline oli koera ja poisi omavaheline läbisaamine- selle koha pealt ei saa ma midagi öelda, mõlemad hoidsid teineteist väga, ent nii pea kui teen talle selgeks et kui tõesti tahab sellist summat saada, oleks kena kui ta paar nädalat kannataks, ent tema eelistas järele tulemist.
Mida siin enam öelda on.

Väga armas oli ka see, et kohale veeti ka sealne konstaabel (üks noor meesterahvas). Halenaljakad inimesed. Siinkohal vabandan südamest, aga kui oled sellistega kokku puutunud tekib mõne armsa kodumaa paiga suhtes tugev eelarvamus. Nime ma siin ei nimeta, sest ei ole vaja, et kellegi solvamise eest aru pean andma.

Täna internetis kolistades leidsin ka kuskilt kuulutuse, kus meile varjupaigast tulnud rotu uut kodu otsis, põhjuseks oli toodud et elus on toimunud ümberkorraldused ja looma jaoks kohta pole enam. Kuidas nii saab ? Kõigepealt lõugas ja ähvardas, et meie pere ei saa enam iial ühtegi uut lemmikut võtta – tema isiklikult pidi selle eest hoolt kandma ja nüüd käitub ise veel alatumalt. Koera ei antud ära, vaid müüdi…

Üritasin nüüd uuesti otsida aga ei õnnestunud seda lehte leida. Ajaloost pole mõtet vaatamagi hakata sest see kaob iga päeva õhtul- ju polnud vaja rohkem näha.

Minu puhul peab seega paika lapsepõlvest tekkinud arusaam, et kõige paremad sõbrad leiavad mu ise üles ning ühtegi head koera pole ma kaua otsinud. Parim neist tuligi ise ja ilma igasuguse vahendajata. Keegi oli ta lihtsalt paari kuusena hüljanud ning tasuks sain temalt suurima hoolivuse, mida kogenud olen.

Nii et parimad asjad siin elus tulevad tasuta.

Advertisement