Just like a flower on a broken glass…

Pealkirja ei osanudki seekord panna,  pole ühtegi tabavat lauset, mis hetkeseisu kajastada võiks ja mingi kuiv ning äraleierdatud ‘feeling blue’ ei sobi kohe mitte..

Kas Sa ka tead, et nüüd tegid sa midagi, mis võttis mu elurõõmu momendiga ära ning ma ei tea kui kauaks ? Kas tead, et seekord pole enam asi andestamises, ma lihtsalt tunnen et ei taha Sinuga rääkida ega Sulle otsa vaadata.
Kuidas seda kirjeldada ? Väga lihtlabaselt öeldes olid Su sõnad justkui kurikas mille löök purustas mu südame ning positiivsuse hetkega ning killud lendasid suures kaares laiali.
Tean, et saan sellest üle, sest lause maaslamajate mittelöömise kohta siin maailmas enam paika ei pea, ning ikka ja jälle tuleb end sirgu ajada et uus litakas vastu võtta. Ehk olen ükskord nii tugev, et Sul ei õnnestu mind murda või juhtub, see mis mind siiani kummitab – enne pakin oma asjad ja kaon Sinu jaoks teadmata suunas…
*******

Lubasin endale, et sellist hala siia enam ei tule, nagu vahepeal oli, aga praegu ei suuda teisiti… Kuidas ma homme neile kõikidele otsa vaatan ? Kuidas ma üldse kellelegi otsa vaatan kui mul nii valus on ? Nutaks ennast tühjaks kui saaks, ent pisaraid ei tule ja see teeb veel rohkem haiget.
Poleks iialgi uskunud, et keegi saavb nii palju haiget teha ühe lausega, keegi kes väidab et hoolib. Ei, see lause ei olnud mahajätmisest ega petmisest ega kellegi teise vastu tunnete olemasolust, see oli lihtsalt kõike muud…See lõi tõesti kuskile augu, augu, mida praegu täidab tühjus ning kurbus ja valu. See ei ole ülekantud tähendus, just niisugune mu enesetunne hetkel ongi.

Ma ei tea mis ma edasi teen, aga kardan et siit läkski piir. Ehk peaksin sama järsk olema, lööma kõik sidemed justkui kirvega pooleks, võtma oma sada asja ja poja ning kaduma saja tuule suunda ?
Või sundima end andestama ning edasi elama nii nagu praegu ? Viimane tundub mõttetu, nagu ka see sissekanne võimalikule lugevale silmapaarile.

Olen lihtsalt ummikus…..

Pole midagi ebatäiuslikumat kui täiuslikkus

Kahjuks ei meenu hetkel tänu kellele see lause minuni uuesti jõudis, ent ehk polegi oluline.
Lugesin oma eelviimast sissekannet ja avastasin et nende vahe on ikka päris pikk olnud. Sain kinnitust sellele, mida kartsin juba varem – ma ei saa koera võtta kõike ette planeerides. Kõik oli ju ilus aga mis siis juhtus ? Esiteks ei osanud see koerale sarnanev tegelane toas käituda. Proovisin kõike ja edusammuks oli vaid see, et lemmiklahistamise kohaks muutus mu padi, õues käidi ainult lolli mängimas. Lisaks kõigele sain kõne ka politseist ja see kõik vihastas mind piisavalt et helistada tollele mutile ja paluda et ta siis koera tagasi võtaks. Algul siiski küsisin summat ja see polnud enam isegi müügikuulutuses olnu, vaid ikka kõrgem.
Enne seda kui talle “notsu” pidulikult üle andsin jõudis ta mind korduvalt sõimata. Tore oli. Tean kindlalt et ühtegi sellist looma ma ei taha ja enne ostmist pean kindlalt ka ise kohapeal käima.
Kui temaga olime ametlikult sõjajalal küsisin paari asja kohta ning vastused olid sarnased mis viis järelduseni, et koerad elasid kuskil omaette toas, nad ei pidavat teadma, mis on telekas, mis raadio, mis tolmuimeja, õues ei olnud see koer ka käinud, sest kõik asjad olid jubedad ning seejärel väga vahvad. Olen paljude kutsikatega kokku puutunud, aga see preili oli tõeline üllatus.
Ent milline loomast hooliv müüja käitukski sedasi, nagu tema ? Algul on hind üks, siis lastakse pool alla ning lõpus tahetakse üle 500 euro mingi eluka eest kellel pole tõupabereidki, mis algul pidid olema justkui ? Ta teadis väga hästi milline oli koera ja poisi omavaheline läbisaamine- selle koha pealt ei saa ma midagi öelda, mõlemad hoidsid teineteist väga, ent nii pea kui teen talle selgeks et kui tõesti tahab sellist summat saada, oleks kena kui ta paar nädalat kannataks, ent tema eelistas järele tulemist.
Mida siin enam öelda on.

Väga armas oli ka see, et kohale veeti ka sealne konstaabel (üks noor meesterahvas). Halenaljakad inimesed. Siinkohal vabandan südamest, aga kui oled sellistega kokku puutunud tekib mõne armsa kodumaa paiga suhtes tugev eelarvamus. Nime ma siin ei nimeta, sest ei ole vaja, et kellegi solvamise eest aru pean andma.

Täna internetis kolistades leidsin ka kuskilt kuulutuse, kus meile varjupaigast tulnud rotu uut kodu otsis, põhjuseks oli toodud et elus on toimunud ümberkorraldused ja looma jaoks kohta pole enam. Kuidas nii saab ? Kõigepealt lõugas ja ähvardas, et meie pere ei saa enam iial ühtegi uut lemmikut võtta – tema isiklikult pidi selle eest hoolt kandma ja nüüd käitub ise veel alatumalt. Koera ei antud ära, vaid müüdi…

Üritasin nüüd uuesti otsida aga ei õnnestunud seda lehte leida. Ajaloost pole mõtet vaatamagi hakata sest see kaob iga päeva õhtul- ju polnud vaja rohkem näha.

Minu puhul peab seega paika lapsepõlvest tekkinud arusaam, et kõige paremad sõbrad leiavad mu ise üles ning ühtegi head koera pole ma kaua otsinud. Parim neist tuligi ise ja ilma igasuguse vahendajata. Keegi oli ta lihtsalt paari kuusena hüljanud ning tasuks sain temalt suurima hoolivuse, mida kogenud olen.

Nii et parimad asjad siin elus tulevad tasuta.

Väike värskendus

Ma ei suutnud sellele pildile vastu panna.
Mainin ka ära, et leiukohaks osutus Libcov’i Blog, mis asub siin .
Ning kui kedagi huvitama peaks, mida ma sealt otsisin siis jään vastuse võlgu. Kuidagi lihtsalt jäi mulle ette – kiidetud olgu auväärt internet ja selle piiramatud võimalused.

Enesetunne on samasugune värskendavalt sinine. Mis siis vahepeal toimunud on – polegi midagi erilist. Töö ja kodu.. Nende vahele mahub absoluutselt kõike: naeru, pisaraid, tüdimust, rõõmu, värskendavaid ideid, üksluist tegutsemist jne, tõesti kõike.

Otsustasin minna üldfüüsilistele katsetele emale kaasa elama ning aega parajaks tehes lõpetasime mööda spordipoode tuuritates. Kõik need asusid Kristiine keskuses. Olid seal 4. hommikul müüja, siis tervitused sulle… Üldiselt oli hariv. Esimesest uksest sisenedes avastasin pagana nigela valiku ning üsna asjalikud hinnad lisaks muidugi kirsiks jäätisel oli ükskõikne müüja-neiuke. Lahkusin vähe negatiivsemalt kui sisenesin, ent pole hullu. Järgmises kasutati kohe ülitõhusat lenda-sajaga-peale-müüja tehnikat, mis töötas, aga hoopis vastupidiselt. Esimese asjana tehti peapesu et laste jalatseid vaatasin. No vabandan, aga sellel riiulil ei olnud ühtegi vihjet, kellele need mõeldud on, ning väljasolevatel olid suurusedki ebamäärased.
Lisaks jõudis ta mulle selgeks teha et olen enamvähem looduse häbiplekk. Olgu-olgu, ta väljendas end viisakalt ent olemise ja suhtumise ning miimika alatoon oli minu jaoks küll väga ühese tähendusega: “issand, saad juba ükskord aru, et sa oled täiesti kohutav klient täna hommikul. Sa ei tea, mida sa tahad, ning lisaks oled lombakas ka veel- jäta mind juba rahule või osta siis need kõige kallimad.” Just selline mulje mulle temast jäi. Algul oli sõbralik, ent kui kuulis et tahan jooksujalatsit, tuli hetkeks küll näole kergendus ja rõõm, et saab minuga lihtsamalt hakkama, ent siis selgus et ma ei olegi sportlane, ei tea mis firma jalatseid ma soovin jne. Lisaks veel vigane ka… Andis mõista, et kui ostan need, mis mul käes olid sel hetkel on lõpuks lisaks KÕIGELE mul ka põlved haiged. Mis mul juba olemas oli, seda ta kahjuks ei täpsustanud…
Põgenesin kiirelt järgmisesse poodi, seal oli juba palju parem, ent müüja jooksis mingile tibile (müüja oli meessoost) roosa Nike’i seelikuga järele ning ei teinud väljagi et midagi osta soovisin. Panin oma papud tagasi sinna, kus nad võtsin ning liikusime edasi.
Oh üllatust, aga seal kargas üks noor neiukene turja, et kas ma ikka ise ka aru saan, et meeste jalatsit käes hoian. Vabandasin viisakalt ja lahkusin. Jah, poleks ehk pidanud nii tegema aga selleks hommikuks oli mul tõsiselt kõrini kõigest mis võiks tüli tekitada. (Mainiksin siinkohal ka põhjust, ent igasugu jamade vältimiseks ütlen et põhjus peitus ühes tööpäevas. Vastu hommikut võttis naljaka pöörde ja eks tööle naastes saan teada, mis sest saab…).
Igatahes olin magamata (töölt tulnud) ning mõtlesin katsetada, kas saan jooksmiseks varustuse või mitte.
Viimaseks jäi Sportland (siinkohal kirjutan nime välja, sest see oli SUPER kogemus). Tatsasime seal ringi, lõpuks ei saanud ma enam aru kus olen, kui ema mulle abivalmilt taaskord mingid meeste jooksujalatsid ulatas. Sel hetkel tuli meie juurde keegi heledajuukseline neiu, kelle rinnasildil oli kirjas õpilane. See oli kõige sõbralikum ning asjalikum klienditeenidaja keda sel hommikul kohata õnnestus. Sain jalatsid, mis siis et needsamad meeste omad. Lisaks sain dressid (püksid ja kapuutsiga jaki) ning loomulikult üritas ta kohe ka sokke kaasa kaubelda, aga see ei läinud läbi, ema sai endale hoopis samuti uued püksid. Au ja kiitus sulle, armas õpilane !
Ma ei ole kalduvustega, ega omasoolisi vaatav, ta lihtsalt oli sõbralik, kannatlik ning üdini abivalmis, tõsiselt tore ja meeldiv oli see, et ta mu sõnu samuti naljana võtsin kui ütlesin emale kogemata liiga kõva häälega, et vaadaku nüüd spordikottide soodsaid hindu ja ostku üks, et saaks oma ostetud nänniga kenasti koju. See ei olnudki halvasti mõeldud.

Loomulikult ootasin emaga pea tund aega, millal mu kolleeg kord kohale jõudis ja katsetega alustada võis. Loomuliku käiguna vedisin endale dressid selga ja ettevõtmine võis alata. Uskusin kindlalt et ei tee neid ära, sest olin 24 h üleval olnud ning jõusaalis viimane kord ei tulnud miski välja, seal käisin ka öösel muidugi.. Loomulikult oleks ülemusehärra tahtnud et maksimaalselt pingutaksin ent leppis lõpuks ka sellega kui oma normi kätekõverdustes ja kõhulihastes täitsin. Lubasin et jooksmisel ehk pingutan rohkem. 3km läbisin 19 minutiga, pool ajast vedisin pükse üles, sest oli tunne et need kukuvad alla, ning alles siis leidsin lahenduse mis võimaldas lõpuks ka jooksma hakata.

Võtsin tänagi treeningplaani kätte, mis on koostatud selleks, et ka need kes pole iial jooksnud, kõhulihaseid treeninud ning käsi kõverdanud, asjaga hakkama saaksid..
Tegin sealt osadel asjadel juba rohkem kui ettenähtud, aga tahan lihtsalt teada, kui kiiresti ma areneda suudan.  Jooksma lähen välja homme õhtul, täna on vihmane ja ma ei viitsi mudas möllata.

Mis tuletab meelde, et üks okas kogu asjast siiski jäi. Siiski ei saa ka seda häirivat vahejuhtumit mainimata jätta. Üldiselt olen süsteemis pettunud ja ei üritagi kellegi tagumisse poolde pugeda, mis asub kuskil jalgadest ülevalpool. Tean, et pean oma töös reegleid austama, täitma käske ning tegema nii et teised mind kuulaksid, ent see kõik on vähe mööda. Minu südametunnistus, inimlikkus ja õigusetunnetus ei luba asjata kedagi karistada. Kui sellepärast töölt lahkuma pean, saan aru, aga siis võtan midagi laiemas laastus ette.
Kui kõikidele kehtivad samad reeglid, siis kuidas saab tööle tulla inimene, kes peab tegema katsetel kätekõverdused, aga ta ei oska ? Aasta hiljem tuleb ta uuesti võimeid proovile panema ja mis selgub ? Ta ei suuda 3 km-t läbida ka poole tunniga ning, kratt, kui talle näidatakse kümme korda asja ette, ollakse ta kõrval ning kannatlikud ei saa ta ka ühteainsatki kätekõverdust tehtud. See oli koht, kus tahtsin karjuda.
Ma ei saa vaba päeva, kui pole last kuskile panna, pean kirjutama seletuskirja kui keeldun ettekandest, ning sina võtad samal ajal tööle naise, kes mitte ei suuda, vaid ei oska ÜHTEGI kätekõverdust teha 5 minuti jooksul mil temaga jännati, no tule taevas appi.