Just one wish

Ei hakka ennustama ega ka mitte uurima, mida mulle 2012. aasta tooma peaks. Draakoni pilt kuulub siia mitmel põhjusel ning need kõik hoian enda teada. Loodan vaid et üks ilus soov täitub ja see on ka kõik.

P., kui Sinu silmad seda lugema peaksid, siis palun anna endast märku, mitte mulle. Sind otsitakse ning miskipärast jälle minu kaudu. R. tahab Sind endale vist külla kutsuda, ei saanud aru. Samuti ei mõista ma, miks ta eeldab, et ma suudan Su leida ajal, mil mitte keegi ei tea kus oled või mida teed..

Kogu see sissekanne peabki selliseks jääma. Head draakoni aastat !

…tunnen nõrgana end…

Mul ei ole praegu tuju hakata kommentaaridele vastama (teab see, keda siinkohal silmas pean, vihjeks ka sissekande pealkiri).
Paar päeva on tunne, et midagi on väga valesti. Miks pagana pärast teeb elu minuga nii ? Miks ma tunnen Sinu valu ja halvasti minemisi justkui enda omi ? Mul on mees, mul on kõik, ent ikka ja jälle ristuvad me teed, ikka ja jälle mõtlen kuidas Sul läheb ja täna sain teada, et mu halb eelaimdus (jah, nagu seebikas, ma ütlen) oli seotud just Sinuga. Miks ?! Ma tean vastust, Sa oled mu kaitseingel. Parim sõber, keda üks inimene endale tahta võiks..

Öö oli tööl jube ras. Mõtlesime kõik pisikese poii kaotanud inimestele, kõikidele, keda see puudutas, ning ma usun et neid on väga palju. Tahaks keelata internetis kommenteerimise selliste uudiste juures, tahaks teha nii, et seda poleks juhtunud. Ei, tegemist ei olnud mu tuttavaga, ent olles ise ema ja selle riigi kodanik soovin et saanuksin ja saaksin midagigi teha, et seda kõike muuta…

Nüüd, kui mõtlesin et pean magama kerima, tuli üks loll mõte pähe ja oh seda neetud elu.. See loll mõte osutus juhuslikult tõeseks..

Annan endast 110% et Sind nüüd aidata ja toetada, olla olemas nii nagu Sina minu jaoks olnud oled.

Kodanik nimega Punkt, peaksite sellest postitusest küll kõik olulise välja lugema ja tegema omad järeldused. Katsun jõudumööda jälgida, millisele järeldusele jõuate.
Kui mind pole siin, olen seal, kus mind vajatakse. Enne kui taas liialt hilja on.

Keegi siin pole süüdlane- miks see mind nii väga kummitab ja eriti just praegu. Ah kuidas tahaks nüüd kõike muuta. Palun vaid jõudu ja otsusekindlust !

Palun tule ja kallista…

…ja sõnu polegi vaja ?
Tahaks olla maailma kõige targem inimene, korrakski.. Tahan teada, mis oleks õige. Kas inimene võib tõesti muutuda, olles kolm aastat vaid seda lubanud ? Mina enam ei tea..
Kindlasti ei ole ma objektiivne… Hakkasin teid võrdlema. Sina peaksid olema mu mees, perekonnapea,  alati olemas…  Ent üheks hetkeks unustasid meid ning said oma  39 päeva  rahulikku elu..
Tema pidi meid aitama. Ta on sõber, keegi kellega polnud varem aega tegeleda. Ta on maailma parim inimene ! Vaikne, sõbralik,    sõnapidaja, rõõmsameelne, ta ongi ingel ! Sina lubad, tema teeb. Lubad muutuda, ning teed sellega ka talle liiga. Sina saad mu alati nutma, sest niipea kui sul igav hakkab, teed mõtlematult haiget, peaasi et saaks kodusõja…
Teda tean sõbrana, ning jah,  ka tema on mu nutma saanud, aga hoopis teisiti.. Sõnumid, mis ta saadab, mõtted, mis tema suust tulevad… Kuidas saavad kaks inimest nii erinevad olla ?
Ei, ma ei hakka teda taga ajama. Ta on mu kaitseingel ning jah, olen seda tallegi öelnud. Vaata, mida ta teinud on. Sinu sõber.. Ja mida oled teinud sina, minu mees ?   Kas  pole natuke murettekitav ?
Sul kindlasti mitte. Mõtlesin sada korda kõigele ja ma ei suuda sellest tühjusest jagu saada…  Ma ei oska.. 
Miks ei võiks ma kordki elus ühte õiget otsust langetada, miks ma seda ei suuda ? Oled sa nii kallis, ei. Karm, aga ise oled mind nii palju kräunutanud et ma enam ei jõua. Ei jõua sulle andestada,   ei jõua uskuda su lubadusi ja jälle pettuda. Mulle tundub, et lõpuks suutsid mu  sees midagi hävitada.
Ära muretse.  Kasutan veel viimast varianti, aga… Ma ei usu et sealt midagi tuleb…
Ma vihkan seda, mis sa kõigega teinud oled !!

Love is an act of endless forgiveness,Relationships are like glass. Sometimes it’s better to leave them broken than try to hurt yourself putting it back together. ~Author Unknown

Ning veel üks leid: Love is an act of endless forgiveness, a tender look which becomes a habit.  ~Peter Ustinov.
Mõlemad läksid täkkesse.
Inimsuhted. Just see teema on viimastes postitustes kõrvale jäänud. Ehk tekib mõnel küsimus, miks, vastus on lihtne ja aus – ma ei ole tahtnud sellele mõelda. Täna on erand, sest siia oma tundeid talletades saan ehk vajalikul hetkel langetada õige otsuse. Ei ole vaja vastata ega ka mitte kommenteerida, mis oleks õigem, usun et kuskil südames on see olemas, iseasi kas alati on olemas julgus midagi lõplikku otsustada. Armas ladinakeelne lause, mille leksikoni tagumisest osast kord leidsin ei taha ununeda, ning meenub just sellistel hetkedel: cras, cras, semper cras, sic evadit aetas – homme, homme, alati homme – nii möödub elu… Vahel lohutav, teinekord inspireeriv ent täna masendavalt tõene.. Tahangi oma elu nii veeta ? Oodates, lootes ja mõeldes ehk miski muutub ?

Samas on ka muutusi olnud. Ta on leidnud hobi. Hobi, mis asendab tööl käimist, ning ka sõpradega joomist.
Raske on sedasi. Kui midagi targemat teha ei ole üritan end kuidagi lohutada, ent tänased õnnelikud suhted teevad hoopis haiget.. ning siis meenub see viimane tõsine tüli… Mõtle, mida ütled – miks ei võiks see vihaste inimeste puhul paika pidada ? Kardan, et kogu mu ebakindluse tuleviku osas tekitaski just see sama loll ja mõtlematu lause. Miks on vaja kellelegi, kellest väidetavalt hoolitakse nii palju haiget teha ? Ma ei ütleks kellelegi iialgi nii… Pole minu asigi, sest talle sedasi öelda ei saakski..

Lohutan end sellega, et enamiku jaoks olen vaid tundmatu nimi ekraanil, ning reaalsusega mind siduda raske. Ehk hakkab kergem kui siiagi kirjutan..

Kogu see sissekanne ongi selline, nii et pole tarvis end masendada, selle võib lugemata jätta. Lohutus seegi.

Mida ta siis tegi ? Tuleks alustada algusest. Oli mu viimane vaba päev, ehk hommikul pidin minema tööle ning selleks hiljemalt kell  neli ärkama.. Ta saabus enne kümmet ning küsis kas võib veel välja minna, ning et oleks hiljemalt südaööks tagasi. Nagu ikka sellistel juhtudel oli ta joobes ning mitte väikses. Palusin mitte minna. Selle peale hakati otsima võimalust tülitsemiseks (mis annaks talle kui vaesele ohvrile õiguse minna). Paraku see ka tuli, sest ma olen kõigest inimene ning ütlesin et nagunii teeb, mis tahab. Ent niisugune lause ei õigustanuks tema lahkumist, oli veel vaja urgitseda. Nii osavat ja alatut laksu ei oleks ma temast iial oodanud…
Olles välisukse juures nähvas (tundub liiga leebe sõna), et olen talle alatul kombel valetanud. Tegin ränga vea kui küsisin mille kohta ning millal. Vastus lõigi justkui labidaga kuklasse, sest peale seda istusin maha ning  tema lahkus süüdimatult…
Praegu jääb see pooleli..

If you don’t like how things are, change it! You’re not a tree. ~Jim Rohn

Täiuslik mõte hetkel, täiuslik pealkiri ühele postitusele. Ideaalne alustamaks oma unistuste täideviimist.
Üks suur-suur unistus on leidnud realistliku välimuse ning olemuse, teate kui hea tunne see on, kui olete midagi ideaalset enda jaoks välja mõelnud ja siis ühel päeval kohtate seda ka reaalsuses ? Mina tean nüüd. Neljapäeval selgub kas reaalne unistus on võimalik või ei, sealt edasi sõltub asi juba paljudest muudest faktoritest. Olen ettevaatlikum kui esimene kord, ent see tunne kuskil sisimas, see ei anna rahu ega asu.. Selline ma juba kord olen. Ent selgemalt ma siin end väljendada ei saa, puhas ebausk ehk, ent seekord kavatsen miskit ka enda teada hoida. Ükskord peab ka minu päev tulema, miks siis mitte nüüd ? Miks ei võiks minu jaoks ideaalsena lubatud aasta oma parimaid külgi just nüüd näidata, peale seda kui on tundunud, et minust läks kõik hea kaarega mööda ?

Veider on see, et mu elu sai selliseks nagu tahtnud olen, lõpuks. No enam-vähem selliseks, sest väga paljut saaks veel muuta ning seda ma teha kavatsengi. Polegi olnud aega minevikule mõelda, ei asjadele ega inimestele, erandiks on need, keda siin ilmas enam ei ole, miskipärast tunnen mõnest inimesest siiani puudust, ning ei ole tõene see mõte, et asendamatuid inimesi pole olemas, minu jaoks olid ja on nad olemas, mõnda neist pole enam minuga, ent see ei muuda neid olematuteks.. Sul oli õigus: te elate mu mälestustes edasi.

Kummaline on see, et ootamatult tabas mind soov, kedagi üles otsida, lihtsalt selleks et näha, kas temaga on kõik korras. Seesama hetk kui talle mõtlesin, otsis ka tema minu kohta andmeid. Kus kohast ma seda tean ? Ei, see ei ole mingisugune interneti-jälitus, kus näed, kes su andmeid on uurinud, see jutt tuli kellegi usaldusväärse suust, ning tema oli sellest rohkem üllatunud ja vaimustuses kui mina. Eks näis, mis sellest asjast edasi saab.
Igasugu skeptikutele võin julgelt ette ära öelda, et tegemist ei ole mingisuguse kustunud leegi elustamisega, ega uurimusega kas vana arm roostetab või ei, tegemist on lihtsalt inimesega, kes kadus mu jaoks, sest ei olnud kummalgi teineteise jaoks aega, ning vahetevahel oleks niisuguse inimesega tore vestelda, ei midagi siivutut.

Paraku meenub mulle keegi, keda enam vist tagasi ei saa.. Kurb kui sõbrad kaovad, ning vähemalt siinkohal peab paika vana hea tõdemus, et kaks ei saa, kui üks ei taha. See käis vaidlemise kohta, ent peab paika ka sõprussuhete taastamise puhul. Kordi olen jooksnud kui vastu seina, üritades Sulle kirjutada, sama tulemuslik olnuks need sõnad rannaliivale kirjutada ning siis vaadata kuidas lained kirja endaga kaasa viivad… Tean, et lugesid need read läbi, ometi sain vastuse asemel ignoreerimise. Ahoi, kõikvõimas internet, piiramatud on su võimalused leida sõpru ning inimesi vältida… Jah, oli tore.
Eks lõpetan nüüd lõpuks ka mina, kaua mul selleks kuluski nüüd, aasta, kaks ? Peaaegu kolm kui minu arvestus õige on… Viimane suhtlus sinu poolt oli vaid ilus viisakus.

Tõepoolest olin süüdi, et ei suutnud jagada sinu rõõmu uue arvuti või peegelkaamera üle. Minu siiraks rõõmuks oli vaja kasvõi kirja sinult, seda et saime koos olla ja lihtsalt rääkida. Uskumatu, aga olid tõesti parim sõber ja sinagi jääd asendamatuks. Ei, ma ei ole erak ja ikka suhtlen, olen leidnud palju huvitavaid inimesi, kes kasvõi mõne minuti, tunni või päevaga mu elu vähe valgustavad, see pidi olema tarkade inimeste võime, haritute pigem.

Kurvastav on aga see, et isegi sinu perekond ei taha sinust rääkida- üritasin korra, aga nägin ta näost, et seda teemat rohkem puudutada ei tohi. Tean ju, et oled elus ja terve, sellepärast ma nende reaktsioonist aru ei saanudki, ning viisakusest ehk ka austusest, ei ürita ma enam midagi uurida. Ju on see siis sinu soov, kus ma tean, mida kellelegi rääkinud oled. Ehk haavasin sind kuidagi ja sellepärast soovid et su teelt eemale hoiaksin, ära muretse, ma sain aru ja ei üritagi enam. Olid kallis ja jääd alatiseks eriliseks inimeseks. Mälestused lapsepõlvest soojendavad vahel südant ja lohutavad. Kell pool üks öösel ujuma minekud, 12 kilomeetrine rännak vaid selleks et saaks kuskil allikavee-lobikeses jalgupidi solberdada, päkapikk ja jõuluvana, kes tõid veel aastaid hiljem puna su palgele (tõesti vabanda, ega minagi parem olnud, ent see kõik oli ju mingis mõttes siiski naljakas), lõkkeõhtud, kus tantsisime ja poistele teiselpoole jõge süüa saatsime, sest ise ei suutnud suutäiestki jagu saada… You were the funniest girl ! Miss ya…

Aga las olla. Peaasi et õnnelik oled !

Nostalgia

Where are you this moment
Only in my dreams
You’re missing, but you’re always
a heartbeat from me.

I’m lost now without you.
I don’t know where you are.
I keep watching,
I keep hoping,
but time keeps us apart.

Is there a way I can find you?
Is there a sign I should know?
Is there a road I could follow,
to bring you back home?

Tean, mida tahan. Jah, lõpuks ometi.. Ent just nüüd kahetsen üht otsust. Pigem mõtlen, mis oleks saanud kui oleksin teisiti teinud, ent seda ei saa kunagi teada. Kahetsemiseks seda ka nimetada ei saa, olid väga mõjuvad põhjused ning tagasi mõeldes usun, et teeksin ikka samamoodi. Vist.

Kuskil sisimas olen ma ikka üks parandamatu plika. Ühel õhtul kui sadas, avastasin mina jälle selle tunde, mis mind siia tulles valdas, siis tulin seda korterit vaid vaatama ja uskumatul kombel jäi midagi maha. Tahtsin tagasi ja teadsin siis ning ka praegu, et põhjus polnud inimsuhetes. See lihtsalt on kodu. Jah, küll hetkel mitte selline kui tahaks, ent saan kõik tagasi. Veider, ent igatsen selle lõhna järele mis siin oli. Õhuvärskendaja lõhna järele… Mitte suvalise, vaid just selle, mis tekitas sooja ja hea tunde, mis suvel oli justkui mõnus ja värskendav ent jõulude ajal soe ja lohutav. Imelik. Nimetaks seda kodu lõhnaks, ent enamus sellest tuli aroomiküünlast ning seinal olevast õhuvärskendajast. Kui sellele tagasi mõtlen on sisemuses soe ja hubane tunne, nagu muutuks miski minu sees ahjuks, kiirates positiivsust. Just seda, mida praegu vajasin.
Sain ka ettekujutuse sellest, milliseks ma elamist muuta tahaksin, ning seda veel enne kui taaskord ühe otsuse teoks teen.

Veider on ka see, kuidas saab üks inimene tunde sisutada püüdes välja mõelda ühe laulja nime. Internetti polnud käepärast ning nagu kiusu pärast ei öeldud raadios ega mujal, kes ta on.. Väga loll tunne tekkis. Võisin nimetada ta lugude pealkirju, isegi seda kellega ta koos on laulnud, aga nimi ei meenunud. Oleks siis midagi keerulist olnud. Tegemist oli Marc Anthony’ga… Kunagi avastasin et isegi kui sõnadest mitte aru saada võib pimesi ikka leida loo, mis langeks natukenegi kokku hetkeemotsioonidega. Mind köitis lugu ‘Ahora Quien’ esimesest korrast, mil seda kuulsin. Selles oli midagi. Just nüüd kõlarid ei tööta, kui tahaks kontrollida kas see ikka samamoodi mõjub.
On lugusid, mis poevad kuskile ning teatud hetkedel sooja tunde tekitavad, minu asendamatud.. Ma ei saa öelda et lemmiklood, lihtsalt õigel hetkel väga head kaaslased.
*Mr. President – Coco Jambo, töötab alati tujutõstjana. Ilus lugu, palju toredaid mälestusi. Kahjuks vaid naabritele ei meeldinud, ent mis parata.
*Michael Bublé – Home; just see lugu mu siia juhataski. Tuli raadiost nii saabudes kui lahkudes. Mmm… pime sügisõhtu, tagasisõit marsaga, see lugu ja vihmasadu. Just nii jäi osake minust siia linna maha.. Oi kui raske oli sedasi lahkuda, ent siin ma nüüd olen.
*Marc Anthony – Ahora Quien; on hetki, mil see lugu on kuidagi eriline. Tekitab lohutava tunde.
*Dima Bilan – Not that simple. Ongi kõik öeldud.
*Ruslana – Dance with the wolves; Kui olin tige, solvunud, haavunud või tundsin et keegi mu vabadust piirab või ahistab. Igal sellisel juhul sobis just see lugu. Parim oli see siis kui sain õhtul metsa jooksma minna, ning mp3-mängija oli minuga kaasas..  Lihtsalt urrrr..
*Dave Benton – Driving home to you; iroonia on selles, et bussiga esimest korda korterisse sõites, tuli raadiost see lugu. Esimene ja viimane kord kui seda kuulsin. Ei tea miks, ehk on asi selles et pole sage kuulaja ning siis juhtuvad teised jaamad olema nagunii.
*Üllar Jörberg – Mäng. Mõnus..
*Karl Madis – Sügis.. Sõnu polegi vaja.
* Godsmack – Voodoo

Neid on veel, ent kõike ei saa ka avalikustada. Samuti ei suudaks ma neid mitte kuidagi järjestada või midagi millelegi eelistada. Naljakas on see, et mõne loo puhul on see ainuke, mida sellelt esitajalt kuulata kannatan. Kuulamine nende lugude puhul ületab normaalsuse piire.

Kui keegi hea inimene seda luges, siis tegelen ka ühe artisti otsinguga.  Oma plaadi andis ta välja mingi aeg peale Sulo’t. Nimi peaks olema Rain. Natuke peale seda oli temast kuskil mingi saade või artikkel (ei mäleta täpselt), mille andmetel oli vanglast vabanenud inimesega. Ma ei taha tema kontaktandmeid, vaid sooviksin leida ta plaadi. Peale suuri reklaame käisin muusikapoodides, mitte keegi ei teadnud midagi. Läbi suure vaeva sain ta lood arvutisse, keegi hea inimene saatis. Nüüdseks on need mp3-e peal, ent see pulgake on vähe vigane ja veider nii et sinna nad jäidki.. Heal juhul kuulata saab, ent ma pole selleski kindel.
Tal oli selline mõnus hääl ja üldse kuidagi sümpaatsed lood.

Most people are other people. Their thoughts are someone else’s opinions, their lives a mimicry, their passions a quotation. ~Oscar Wilde,

Vaba aega on vist liialt palju, igatahes komistasin selle mõtte otsa, mille Oscar Wilde juba väidetavalt 1905. aastal avalikustas. Masendav, et praegugi pole see muutunud.
Tunda uhkust või olla solvunud, ma ei tea, kumb olnuks õigem ent mu paljud päevikupidamised või mõttetalletused jäid katki tänu sellele, et kuulsin/lugesin neid kuskilt mujalt ning kellegi teise nime all esitatuna. Loomulikult pole mu pärisnimi ei Tala ega indiaaniplika, isegi mitte luckylady, ent siiski pani see tõsiasi, et keegi pidas mu sõnu enda omadeks mind mõtlema loobumisele. Miskipärast olen ikka tagasi. Naljakas on see, et kõik mu jäljendajad on saanud tunnustust. Kui koolis klassiõele ühe enda jaoks aia taha läinud joonistuse andsin (et ta saaks kunstiõpetuses oma võla likvideeritud) sai just see sama pilt stendidele ja näitustele, ent mina pidin oma töid üha uuesti esitama, alati oli midagi puudu.. Lihtsalt imelik.
Loomulikult olen ka ise tunnustust teeninud, ning pea alati just selliste asjadega, mille viimasel minutil kokku soperdan. Kooliajast olid sageli õpetajate lemmikud just vastu hommikut kiiruga koostatud asjad, ükskõik kas pildid kunstiõpetuses, artiklite analüüsid, kohustuslik kriitiline hindamine klassikaaslase kirjandile või mis tahes muud asjad, mis loomingulisust nõudsid. Matemaatika ja sellised täpsemad asjad nende alla ei kuulunud, kuna ei riskinud nendega miskipärast katsetada.
Väga veider on mõelda et üks kirjanduses antud töö, milles pidi kirjeldama oma koolipäeva ühte hetke võimalikult informatiivselt – peaaegu nagu uudise koostamine, ent mitte päris – see tuli mul meelde 45 minutit enne töö esitamist, et ma pole mitte alustanudki. Jooksin koju (vaba tund juhtus minu õnneks olema) hakkasin oma küpsisetaignaga tegelema ja kui tundsin et ei suuda poole tunniga mitte millestki kirjutada, mis tõeliselt huvi pakuks, kasutasin katsetamise võimalust, ehk siis võtsingi oma teemaks selle sama küpsistega sisustatud vaba tunni. Kuigi tegelikkuses andsin õpetajale võimaluse mind kuule saata, kuna tegemist ei olnud otseselt kooliga seotud toimetusega.
Järgmisel kohtumisel loeti see ette ning paljud soovisid et neid küpsetisi proovida saaksid – kirjutis tekitas neis sellise isu. Hmm polnud paha.
Teine naljakas juhus oli meediaõpetuses, kus pidi kirjutama artiklile analüüsi. Konks oli selles et pidi kasutama kooli lehte, ning asja keerulisemaks muutmiseks andis õpetaja ka artikli ette. Tund aega mõtlesin ja lugesin, ent lõpuks jäi paber ikka sama tühjaks ning mingi huvitav saade hakkas just. Võtsin oma paberi ja pliiatsi kaasa ning asusin telekat vaatama. Reklaamipausi ajal sündiski analüüs, mis oli terve lehe pikkune, täpselt nagu soovitati. Kuigi ma ei ole iialgi selliseid asju pooldanud. Kui tahetakse loovust ei saa vägisi mingit artiklit ette anda nind nõuda et see analüüs peab ka täpselt lehe pikkune olema.

Soodumus saada eakaks on mul juba olemas, st vastav käitumine.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada et juhtus ime ja ma suutsin taltsutada oma kurja emalinnu nimega Tups. Paraku oli see seotud ühe õnnetusega. Jupp aega pidasin aru, kas sellest kasvatajaga rääkida või mitte. Soovisin teada, kas tegin kõik õigesti või mitte ning olin aus, nagu üldjuhul olen, isegi siis kui võiks luisata. Kartsin küll et saan tohutult kriitikat, et kuidas ma ometi sain nii sadistlik olla, ent ei, kõik läks hästi, ning ta tunnistas et mu kiri ajas ta naerma. Soovitas mõelda elukutse vahetusele. Kusjuures ei ole ta teps mitte esimene.
Mis siis juhtus ?

Lasin oma tiivulised sõbrad puurist välja nagu nad juba harjunud on, ning kui vahel unustan, oskab Kindral juba ennast meelde tuletada. Kõik oli täiesti tavapärane hetkeni, mil miski neid ehmatas. Tups lendas kööki, Kindral karjus kardinapuult ning juhtus see mis vahel ikka, emane jäi teda kuulama või mina ei tea mida tegema, igatahes lendas ta peaaegu vastu akent, saades aru et midagi läks valesti üritas otsida uut maandumiskohta ning oma meeltesegaduses maandus selili kärbsepaberis. Poeg nuttis köögis ja karjus, sest kartis linnu pärast. Lind karjus sest ei saanud aru, mis ime piinamisriist teda nüüd tabanud on, vähe sellest et kleepub ja haiseb – ei lase liikuda ka mitte. Võtsin noa ning lõikasin ta sealt välja, nii et need osad tiibadest mis kõvemini kinni olid liimitud, jäidki paberisse. Tahtsin ta viisakamalt välja päästa, ent karjuv poiss ja mingi tundmatu kollane vaenlane ajasid ta endast nii välja et esimese lahendusena löödi mulle nokk korralikult sõrme kinni.
Ürita siis veel külm ja rahulik täiskasvanu olla, kui üks karjub, teine sipleb, Kindral kardinapuul ärritatult hüpleb ning meeleheitlikult tsirpab (kõlas nagu röökimine pigem) ja Tups kõige tipuks valuvõtted rakendab.
Kogu selle karnevaliga polnud muud teha kui vannituppa suunduda, sest nagu meie peres vahel ikka juhtub, on köögi kraunikausis pott ja paar taldrikut, lindu ju ometi nende juurde ei pane ning koristamiseks enam aega ei olnud.
Seega suundusime vannituppa, sest sealne kraanikauss on enamuse ajast tühi. Mulle järgnes paaniliselt nuttev poeg, keda samaaegselt linnuga rahustada üritasin, viimane oli rabelemise lõpetanud, ning tegeles sõrmega, mis oli korralikult nokavahele haaratud. Leotasin teda soojapoolsema veega kuniks paberi ettevaatlikult eemaldatud sain. Teatud hetkel sai Tups aru, et ma teda siiski tappa ei ürita ning lasi oma noka lahti.
Paraku polnud võimalik vigastusi vältida ning mõned suled läksid kaduma, neid kohtasid tupsutasime leige ja lahja kummelilahusega. Tänaseks on ta tiivad juba paranenud ning mõnel üksikul sulel on veel liimikahjustusi näha – suled oleks justkui õrnalt lokkis paarist kohast, ent see ei paista väljagi kui otsida ei oska.

Kuidas ma nii südametu olin et sellise võimalusega ei arvestanud ? Käisin isegi väikses köögis sada korda edasi-tagasi ning mõtlesin kuhu peaksin selle lindi panema, et keegi viga ei saaks. Kaalusin ka teist kohta ent mõtlesin et seal võivad ehk linnud oma tiirutamishetkel peatuda ning kuna Tups vahel hämmastavalt kohmakas on, saigi mõeldud teise koha peale, kuhu nad lennata poleks tohtinud.
Kärbsepaberit seal enam ei ole, ega tule ka. Otsustasin edaspidi tüütuseid laiaks lööma hakata kui nad veel sellise massiga akendest sisse peaksid pressima. Seda vist ei juhtu et keegi Tupsu või Kindralit kärbseks peab.

Peale seda paanikaosakonda saigi Tupsust käelind. Olles Kindraliga koos puuris siis esimese hooga lähevad mõlemad eemale, ent kui Tups rahuneb või puurist väljas on, ronib kohe käele ning vahel edasi õlale, kõik sõltub ta meeleolust. Samuti ka see kui kaua ta paigal on ning kas lubab endaga tegeleda või mitte. Mõnikord hakkab ennast ise vastu kätt sügama kui temast mitte välja teha.

Hmm ning mis bambuslatte puudutab siis oli see taaskord läbikukkumine. Diameeter 2,5 cm oli küll kuskil nendel lattidel olemas, ent vaid kohati ning otsad olid ikkagi peenemad. Latid ise osad pooleks või muul moel õnnetu välimusega.
Ent lootust pole ma veel kaotanud. Ehk leian midagi muud, kui isegi metsa pean ronima.

In a gentle way, you can shake the world. – Mohandas Gandhi

Taaskord midagi harivat mu elust – minu jaoks harivat.
Ajasin justkui taga täiuslikku kodulooma, pagana paljudele koertele sai mõeldud ja millega see praeguseks lõppenud on ? Mu täiuslik koer on 3 aastane Kindral, kes on koerast üsna kaugel. Sulgede ja väga terava nokaga nümfkakaduu, kes tuli täiesti juhuslikult minuni. Jah, parimad asjad siin elus tulevadki tasuta.

Lisaks otsisin internetist materjale kuidas ja millest ning missugust puuri teha – asi on põhimõttes, ise saab ilusama ja endale meelepärasema. Ma leidsin. Kolm päeva tuuseldasin netis et näha, kas ma kuskilt kodumaalt ka neid materjale leiaks (loomulikult läheb minusugune ikka enne poodi kui nuga seljas metsa rüüstama). Täpselt kaks päeva otsisin meeleheitlikult bambust taga. Pannes google’i otsingusse ja netipoodidesse kus teadsin et selline asi peaks olemas olema sõnu nagu bambuseoks või -vars… Loomulikult ei leidnud midagi. Täna üritasin uuesti ning ärritusin kui leidsin end mingisuguselt bongi-valmistajate kodulehelt, kus otsiti meeleheitlikult sama asja. Tema loobus, mina mitte. Lõpuks siiski leidsin – ei suuda ise ka uskuda, kui tolvan ma ikka olla võin.
See asi, mida ma välimuse järgi vähemalt otsinud olen on bambuslati nime all väga paljudes netipoodides olemas. Homme lähen kohale ja uurin kas see ka tegelikult sobiks sinna, kus seda kasutada soovin.

Põhjus miks pean hakkama suuremat puuri ehitama on üsna lihtne: ma olen põrunud. Jah, usun et kiiksuga looma-armastajast on saanud linnulembelisem inimene. See igati öko välimusega puur läks kuidagi südamesse, tundus nii hubane ja õige. Arvatavasti pean seda enda järgi ikkagi vähe kohendama, sest esiteks on juba sisustust juurde vaja, midagi saan kindlasti ka ise nikerdada kuna materjale jääb nagunii üle.

Valus on neid sulepalle puuris vaadata. Emane on oma varba kuskile jätnud.. Kui küsida suvaliselt kasvatajalt nõu, sain vastuseks et pidanuksin kelleltki käelinnud võtma ning noored, oleks kõik mured olemata. Praegu on Kindral 3-aastane, sain ta väga toredatelt inimestelt ning tingimus oli see, et emane võiks kas olemas olla või juurde tulla. Tibiga läksid asjad algusest peale nihu. Praegune on vist neljas lind, kolme esimest ei saanud kojugi tuua, sest lihtsalt läks nii. Müüjad hüppasid alt ära – siis virisetakse et masu aeg ja ostjaid raske leida. Viimases hädas istusin mitmeid kordi (seisin pigem) loomapoes nümfide puuri ees ning imetlesin oma sümpaatiat, kahjuks või õnneks jäi see linnuke koju toomata. Tegemist oli heleda emalinnuga- selline helekollane või midagi, ei oska mina teda kirjeldada ka mitte.
Leidsin ka kasvataja kellelt sain emase, noore ning peaaegu käelinnu. Isane oli metsik ja pigem omaette hoiduv, kui üritasin sõbralik olla togiti kätele kohe märgid, mis näitasid kes on peremees.
Peale emase puuri panekut muutus miski. Kumbki lind ei loobunud toidust, mis pidi nende puhul tavaline olema. Mõlemad tulid koju, uudistasid vähe ja hiljemalt õhtul krõbistasid omaette.
Isane on palju leplikumaks muutunud, ei torgi enam nokaga, kui talle miski ei meeldi siis susiseb, aga sedagi väga harva. Emane selle eest sai liha maitse suhu ja praegu vähemalt susiseb iga asja peale ning kui võimalus anda on nokaga käe kallal.
Kuigi täna ta miskipärast nii pahur ei olnud. Kui tema poole pöördusin, siis kallutas pead ning hakkas ennast kohendama, kui neist välja ei teinud siis hakkasid mõlemad hõikama, läksin nende juurde ning nad vaikisid, ei hakatud isegi ringi lendama kui käe nende juurde panin.

Põrunud olen ma aga sellepärast et meie perega liituvad vist veel kaks nümfi.. Nende omanikel pole aega linnukestega tegeleda ning seltsis nagunii segasem. Sellepärast kaalungi uue puuri ehitust selliselt et jääks võimalus nad esialgu vaheseinaga eraldada. Just sellepärast et mu varba kaotanud sõjakas neiuke kellelegi liiga ei teeks – eeskätt iseendale, sest tema oma vihas eriti ette ei vaata. Isasele üritas kallale minna ning oleks peaaegu kapi äärelt alla kukkunud, viimasel hetkel sai siiski ise ka aru oma mõtlematust käitumisest.

Ja tõepoolest, siin sissekandes muud ei olegi. Ükski asi võiks positiivseks jääda.

Just like a flower on a broken glass…

Pealkirja ei osanudki seekord panna,  pole ühtegi tabavat lauset, mis hetkeseisu kajastada võiks ja mingi kuiv ning äraleierdatud ‘feeling blue’ ei sobi kohe mitte..

Kas Sa ka tead, et nüüd tegid sa midagi, mis võttis mu elurõõmu momendiga ära ning ma ei tea kui kauaks ? Kas tead, et seekord pole enam asi andestamises, ma lihtsalt tunnen et ei taha Sinuga rääkida ega Sulle otsa vaadata.
Kuidas seda kirjeldada ? Väga lihtlabaselt öeldes olid Su sõnad justkui kurikas mille löök purustas mu südame ning positiivsuse hetkega ning killud lendasid suures kaares laiali.
Tean, et saan sellest üle, sest lause maaslamajate mittelöömise kohta siin maailmas enam paika ei pea, ning ikka ja jälle tuleb end sirgu ajada et uus litakas vastu võtta. Ehk olen ükskord nii tugev, et Sul ei õnnestu mind murda või juhtub, see mis mind siiani kummitab – enne pakin oma asjad ja kaon Sinu jaoks teadmata suunas…
*******

Lubasin endale, et sellist hala siia enam ei tule, nagu vahepeal oli, aga praegu ei suuda teisiti… Kuidas ma homme neile kõikidele otsa vaatan ? Kuidas ma üldse kellelegi otsa vaatan kui mul nii valus on ? Nutaks ennast tühjaks kui saaks, ent pisaraid ei tule ja see teeb veel rohkem haiget.
Poleks iialgi uskunud, et keegi saavb nii palju haiget teha ühe lausega, keegi kes väidab et hoolib. Ei, see lause ei olnud mahajätmisest ega petmisest ega kellegi teise vastu tunnete olemasolust, see oli lihtsalt kõike muud…See lõi tõesti kuskile augu, augu, mida praegu täidab tühjus ning kurbus ja valu. See ei ole ülekantud tähendus, just niisugune mu enesetunne hetkel ongi.

Ma ei tea mis ma edasi teen, aga kardan et siit läkski piir. Ehk peaksin sama järsk olema, lööma kõik sidemed justkui kirvega pooleks, võtma oma sada asja ja poja ning kaduma saja tuule suunda ?
Või sundima end andestama ning edasi elama nii nagu praegu ? Viimane tundub mõttetu, nagu ka see sissekanne võimalikule lugevale silmapaarile.

Olen lihtsalt ummikus…..

Pole midagi ebatäiuslikumat kui täiuslikkus

Kahjuks ei meenu hetkel tänu kellele see lause minuni uuesti jõudis, ent ehk polegi oluline.
Lugesin oma eelviimast sissekannet ja avastasin et nende vahe on ikka päris pikk olnud. Sain kinnitust sellele, mida kartsin juba varem – ma ei saa koera võtta kõike ette planeerides. Kõik oli ju ilus aga mis siis juhtus ? Esiteks ei osanud see koerale sarnanev tegelane toas käituda. Proovisin kõike ja edusammuks oli vaid see, et lemmiklahistamise kohaks muutus mu padi, õues käidi ainult lolli mängimas. Lisaks kõigele sain kõne ka politseist ja see kõik vihastas mind piisavalt et helistada tollele mutile ja paluda et ta siis koera tagasi võtaks. Algul siiski küsisin summat ja see polnud enam isegi müügikuulutuses olnu, vaid ikka kõrgem.
Enne seda kui talle “notsu” pidulikult üle andsin jõudis ta mind korduvalt sõimata. Tore oli. Tean kindlalt et ühtegi sellist looma ma ei taha ja enne ostmist pean kindlalt ka ise kohapeal käima.
Kui temaga olime ametlikult sõjajalal küsisin paari asja kohta ning vastused olid sarnased mis viis järelduseni, et koerad elasid kuskil omaette toas, nad ei pidavat teadma, mis on telekas, mis raadio, mis tolmuimeja, õues ei olnud see koer ka käinud, sest kõik asjad olid jubedad ning seejärel väga vahvad. Olen paljude kutsikatega kokku puutunud, aga see preili oli tõeline üllatus.
Ent milline loomast hooliv müüja käitukski sedasi, nagu tema ? Algul on hind üks, siis lastakse pool alla ning lõpus tahetakse üle 500 euro mingi eluka eest kellel pole tõupabereidki, mis algul pidid olema justkui ? Ta teadis väga hästi milline oli koera ja poisi omavaheline läbisaamine- selle koha pealt ei saa ma midagi öelda, mõlemad hoidsid teineteist väga, ent nii pea kui teen talle selgeks et kui tõesti tahab sellist summat saada, oleks kena kui ta paar nädalat kannataks, ent tema eelistas järele tulemist.
Mida siin enam öelda on.

Väga armas oli ka see, et kohale veeti ka sealne konstaabel (üks noor meesterahvas). Halenaljakad inimesed. Siinkohal vabandan südamest, aga kui oled sellistega kokku puutunud tekib mõne armsa kodumaa paiga suhtes tugev eelarvamus. Nime ma siin ei nimeta, sest ei ole vaja, et kellegi solvamise eest aru pean andma.

Täna internetis kolistades leidsin ka kuskilt kuulutuse, kus meile varjupaigast tulnud rotu uut kodu otsis, põhjuseks oli toodud et elus on toimunud ümberkorraldused ja looma jaoks kohta pole enam. Kuidas nii saab ? Kõigepealt lõugas ja ähvardas, et meie pere ei saa enam iial ühtegi uut lemmikut võtta – tema isiklikult pidi selle eest hoolt kandma ja nüüd käitub ise veel alatumalt. Koera ei antud ära, vaid müüdi…

Üritasin nüüd uuesti otsida aga ei õnnestunud seda lehte leida. Ajaloost pole mõtet vaatamagi hakata sest see kaob iga päeva õhtul- ju polnud vaja rohkem näha.

Minu puhul peab seega paika lapsepõlvest tekkinud arusaam, et kõige paremad sõbrad leiavad mu ise üles ning ühtegi head koera pole ma kaua otsinud. Parim neist tuligi ise ja ilma igasuguse vahendajata. Keegi oli ta lihtsalt paari kuusena hüljanud ning tasuks sain temalt suurima hoolivuse, mida kogenud olen.

Nii et parimad asjad siin elus tulevad tasuta.